September

Mis siis septembris sai tehtud? Tegelikult olime me täitsa tegusad. Esimene nädalavahetus sai käidud Uue Maailma tänavafestivalil, mille raames toimus seal match show ”kohalike koerte näitus”. Mõnusas humoorikas võtmes korraldatud üritus, mis pidi ka traditsiooniks saama. No igastahes loodan küll, väga mõnus mälestus jäi. Meie saagiks jäi mõtteline teine koht kutsikate võistlusel. Nimelt anti välja vaid auhinnaline esimene koht aga nagu meile öeldi, oli valik Säde ja võitjaks tulnud imearmsa bokserinöpsu vahel. Meie Merili ja Artoga igastahes olime kohtuniku valikuga nõus, juba enne võitja väljakuulutamist 😛

Teine nädalavahetus oli taas match show päralt, korraldajaks seekord Eesti Tiibeti mastifite päästeselts. Säde igastahes otsustas, et see pole ikka päris näitus ja võttis lõdvalt. Nii ta näiteks otsustas haukudes kohtunikku mängule kutsuda. Tulemuseks ringissinine lint (või õigemini seal anti täppe ehk siis numbrile kleebiti sinine täpike). “Siniste kutsikate” best in show ringis oli ta aga juba peaaegu täitsa tubli ja meie tulemuseks sai seal neljas koht. Säde rõõmuks oli auhinnaks palju söödavat kraami 😀

blogi2

Ja viimane nädalavahetus möödus aga Saku suurhallis, rahvuslikul kõikide tõugude näitusel. Väike viperus laupäeva hommikul küll oli ja pühapäeva  hommiku ma end ikka kirusin, et mõlemale päevale registeerisin aga tegelikult läks kogu nädalavahetus hästi. Laupäeval hindas meid Juta Haranen Eestist, tulemuseks eriauhind ja tõu parim kutsikas, pühapäeval oli kohtunikuks Tino Pehar Horvaatiast, tulemuseks sama mis laupäev. Kutsikate bestil küll mõlemal päeval meie poole ei vaadatudki aga noh, mis sest 😀

blogi3

Kogu trall mööda näitusi, ametlikke ja mitteametlikke on hoopis tekitanud isu hakata sõnakuulelikkuseks treenima. Seadsin omale eesmärgi ikkagi seal ava klassi jõuda. Sihid peavad selged olema 😀
Lisaks on kahju head koera raisku lasta, Sädel on kindlasti potentsiaali kuhugi jõuda. Omanik on paganas nii laisk, viitsib vaid paar minutit mööda näituseringi joosta 😀

blogi1

Säde on vahepeal igastahes suuremaks saanud, käitub aina tublimalt ja juba tunduvad need kutsikaea lollused nii kauged. Üleüldse läks temal see päris pisikutsika nunnu ruttu üle, oli suht kohe selline terane ja tubli. Samas ega ma väga kiita siin ka julge, alles ta läbi une nätsutas oma padjalt vatti välja 😀 Ja pubekaiga on ju alles tulekul (ohkab sügavalt ja võtab rahustuseks lonksu teed). Kuid ükskõik mis ta siis ka korda saadab, mitte miski ei saa võtta seda tunnet, et tegu on MINU koeraga. Mitte vaid ametlikult vaid kogu hingega. Täpselt see, mis ma lootsin. Minu pätu ja kratu, minu jackpot, minu Säde 🙂

blogi

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s