Miks mulle ei meeldi koeraga jalutada

Okei, tegelikult meeldib küll. See on mõnus tunne kui saad ennast natukene rohkem liigutada kui diivanilt kööki ja tagasi ning veel mõnusam on näha oma koera nautimas liikumist ja   koduaiast välja saamist. Kui veel ilm ka ilus on ja praegusel ajal ninaga vähe tugevamalt tõmmates saad mõnusa sõõmu värsket kevadõhku, tundub  justkui, et heaven is a place on earth …

JA SIIS..Põmm, lendab ei tea kust välja mingi suur must koer, kelle perenaine kuskilt kaugusest karjub mulle midagi arusaamatus keeles. Kui normaalse südamerütmi, hingamise ja arusaamisvõime oled tagasi saanud, saad aru, et rahulikult, no väga rahulikult teie poole loivav perenaine on vene keeles hõisanud, et ma ei kardaks ja vsjo normalna. Reaalsuses on asi muidugi igasugusest normalnast väga kaugel ja veel häirivam reaalsus on see, et selliseid olukordi juhtub rohkem kui kord-kaks aasta jooksul. Ja valdavalt käituvad omanikud täiesti süüdimatult ja peavad mind hüsteerikuks  ja paanitsejaks kui palun neil oma koer kinni võtta. No hüüti ju, et ära põe ja koer on sõbralik 😀

Olgu, mina lasen ka oma koera lahti, tunnistan ausalt. Muidu mitte inimrohketes kohtades ja kui koer lahti on, siis olen nagu too  kurjast vaimust vaevatud tüdruk filmist ”Vaimude Väljaajaja/Excorcist”, kes suutis omad pead 360 kraadi liigutada ja vahin, et kedagi ei tuleks ja kuskil ei oleks. Kui keegi tuleb, võtan koera rihma otsa ja siiani on see ilusti toiminud. Ja mul ei ole ka loogiliselt võttes selle vastu midagi, et keegi teine samamoodi koera lahti laseb kuid imestama panebki just see, et teisi märgates koera kinni ei võeta. Ja olgu, kui ei märka ja juhtub nii, et koer jookseb teise koera/inimese juurde, siis kas tõesti viisakas vabandus on nii raske endast välja pigistada? No ju siis

Omaette klass on muidugi veel need, kes rihmastatud koerale oma rihmastatud koeral rahus juurde lasevad tulla. Vahel on flexist kogu 5m nööri väljas ja siis omanik õndsalt seal 5 meetri kaugusel naeratab kui tema koer minu silmnähtavalt pinges koera nuusib. ”No las nad ütlevad tere, mis siis on” Aga kui minu koer hammustaks, mis saaks siis? No siis oleks  mul paha koer ja mina jobu, mis muud 😀

Ja eriline pärl on muidugi üks kohalik tegelane, kes õhtuti  koera nii jalutab, et viskab oma suure mõmmiku autost maha ja laseb tal rahus auto ees joosta koduni. Seda siis hoolimata sellest, et tegu on suhteliselt sõidetava ja jalutatava külavaheteega. Mugavuse tipptase

12924344_1600042950314558_5137371152973232426_n

Just tänu sellistele juhtumitele ja tegelastele muutubki koeraga jalutamine mittemeeldivaks. Ideaalis peaks see olema selline stressivaba ja fun tegevus kuid kui kuklas vasardab hirm, et kuskilt nurga tagant üks süüdimatu koeraomanik välja hüppab, siis pigem stressitase tõuseb ja seda va funi pole kuskil. Vahel hakkan mõtlema, et äkki olengi hüsteerik ja probleem ongi vaid minul kuid siis õnneks toovad mind tuttavad koerajad ruttu reaalsusesse tagasi. Kui Säde on iseenesest selline enesekindel ja kõigutamatu tegelane, siis mõnele reaktiivsele koerale võib mõni selline kohtumine olla metsik tagasilöök  teel paremuse poole aga tee seda siis mõnele süüdimatule selgeks. Näiteks paar päeva tagasi ilmus ühel facebooki lehel, nimega Pirita Inimesed, palve metsas jalutades koerad kinni hoida ja seepeale tuli nii mõnigi kommentaar, kuidas tema oma koera ikka 100% usadab ja tema ei tee midagi ja seetõttu ta ka koera kinni ei pane. Kellel probleem on sellega, see istugu kodus, eks 😀

Tegelikult on sellist suhtumist lugeda ja veel hullem, kogeda, päris kurb. Jube kerge on omada hoiakut mina ja maailm aga tegelikult on meid ju siin maailmas palju ja väljaspool kodu peame me kõikide teistega arvestama. Selliseid teemasid on läbi aastate olnud nii nii palju ja alati on neid, kes palveid mitte lasta teisi koeri enda koera juurde, pidanud tõuslikuks ja kummaliseks. No koerad ju tahavad suhelda. Oh üllatust, KÕIK koerad ei taha suhelda ja mina näiteks olen veendunud, et minu koer ei pea kõigiga tänaval suhtlema. Eriti kui see suhtlemine on ühepoolselt peale surutud. Normaalne inimene muidugi võiks esimese asjana küsida, et kas võib? Ja keeldumise korral normaalne inimene ei hakka silmi pööritama või sõimama, et miks ei või.  Ka seda olen kogenud

 

Ehk siis minu pika heietuse mõte

Jalutagem oma koeri lahtiselt kui võimalik kuid teisi inimesi/koeri nähes võtkem koer alati kinni

Teisest koerast möödudes võta ka oma koer lühema rihma otsa ja möödu rahulikult. Kui soovid, et su koer teise koeraga nina kokku saaks panna, siis küsi. Kui keeldutakse, ju siis on põhjust ja austa seda soovi.

Kui sinu koer lahtiselt jookseb teise koera juurde, siis mine KIIRESTI juurde ja palu viisakalt vabadust. Sellise suhtumisega saavad mõlemad pooled rõõmsalt lahkuda, mitte ei jää  okast hinge 🙂

Nii ehk saame kõik ühtemoodi jalutuskäike nautida ja ei pea keegi arutlema teemal, miks mulle ei meeldi koeraga jalutada 🙂

 

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s