Koerad ja Pakistan

Pakistan, riik Aasias, mis oma iseseisvuse saavutas mitte just väga ammu, aastal 1947. Kas teadsite, et Pakistani asutaja, Muhammad Ali Jinnah oli väga suur koertesõber ja koerad leidsid oma koha tihti ka tema perepiltidel?

Kui jutu sellele viid, lisavad  minu Pakistani tuttavad õhinal kohe veel nimesid, kes on riigis teada-tuntud oma koeraarmastuse poolt. Näiteks ekspresident Pervez Musharraf, kelle elupõline kiindumus koerte vastu sai alguse juba 6 aastaselt, kui nende perre tuli koer nimega “Whiskey”. Või Imran Khan, Pakistani suuruselt teise partei esimees ja Pakistani kriketimeeskonna ekskapten (Kriket on Pakistanis väga tähtsal kohal), kelle üks koer on näiteks omamoodi kuulsaks saanud ühe live intervjuu ajal ka kaadrisse trügides 😛
(All piltidel vasakul Imran Khan, paremal Pervez Musharraf)

 

Minu suureks üllatuseks selgus, et ka Pakistanil on toimiv kennelliit, mis ka FCI liige ning kuskil-kusagil peaks ka näitused toimuma. Tegutseb ka loomakaitseorganisatsioon, mis koosneb vaid vabatahtlikest, ilma konkreetse varjupaiga ja ilma ühegi rahasüstiga riigi poolt. Peshawaris näiteks aga avati see aasta ka varjupaik, mille kohta võib Lugeda siit

Pakistanis puuduvad igasugused loomakaitseseadused ja on ka suur puudus loomaarstidest ning ka nendel vähestel omakorda jälle pahatihti puuduvad korralikud teadmised sellel alal. Nii tõdeb ka Emran (24), et tegelikult neil probleeme koerakultuuriga jagub kuid lisab ruttu, et tema tuttavad-sugulased on alati koeri pidanud ja mitte vaid pidanud, ka hoidnud-armastanud. Uhkusega mainib ta koheselt oma sõpra, kes elu raskel hetkel ise nälgis, et tema neljajalgne sõber ikka kõhu täis saaks 🙂

Vestledes selgus, et Emrani suguvõsa on koeraomanike täis ja Allpool piltidel leiduvad kikk-kõrvade kohta lisab Emran, et sellist tüüpi koerad pole tema piirkonnas väga levinud ja nii peab sellise koeratüübi soovi korral selle tooma kuskilt kaugemalt. Ja nagu näha, siis ka tuuakse (Ja siit väike mõttekild meie koeratahtjatele, kes näiteks Tallinn-Tartu sõitu liiga kaugeks peavad – Pakistanis võib 200-300km pikkune reis olla tunduvalt keerulisem ja aeganõudvam kui meil sama distantsi läbida ja nad ikkagi teevad seda. Kui ikka on tõeline soov koera saada,  siis ei ole olemas sellist asja nagu liiga pikk vahemaa)

Emranil endal puudub päris isiklik koer kuid ta lisab, et koer oleks tore, sest siis oleks tal siiras seltsiline, kellega boonusena  saaks veel koos jalutada. Vestluses lausub ta mitmeid kordi, et koerad on head kaaslased ja lisab korra, et kassid on tegelikult ka 😛 Kusjuures Emran ütleb, et tegelikult ta veidi pelgab koeri ja loomi üleüldse. Vot selline koeratahtja 😀

 

Koeri vabalt omavahel jooksma ei lasta ja soovimatuid pesakondi kohtab tema kodukandis harva. Ei tule üllatusena, et emased koerad võivad saada järglasi ja isased tuleb neist eemale hoida. Siit tekib taas minul koht, kus tahaks pead kratsida, et kuidas küll meie väikses riigis, kus info nii kättesaadav, see ikka veel paljudele üllatusena tuleb aga noh, las ta hetkel olla 😀 Kui nagu eespool mainitud, on sellised keskmist kasvu kikk-kõrvad vähelevinud ja tuleb kaugemalt tuua, võiks ju mõelda, et miks siis ei lasta pesakond teha? Vastus on väga lihtne – kergem on see üks koer kaugelt tuua kui tervele pesakonnale kodu otsida. Taas mõttekoht nii mõnelegi kaasmaalasele 😀

Kui ma koerte söötmise kohta küsin, siis selgub , et ei ole kuivtoit (rääkimata teadlikust toortoitmisest vms) Pakistanis igalpool kuigi levinud ning nii tuleb välja, et Emrani kodukandis on kohalikud leivatooted ja piim on koertel väga tavaline menüü. Eks lihakraami ikka antakse ka, päris “vee ja leiva” peal ei ole. Datlid pidid ka koertele väga meeldima  🙂  Suuremates linnades on aga täitsa olemas nii e-poe võimalus kui ka spetsiaalsed lemmikloomapoed, kust head-paremat koertele osta. Pakistan ei ole kahjuks kõige stabiilsem riik ja nõnda on arusaadav, et nii mõnedki asjad, mida ehk suurlinna elanikud peavad elementaarseks, on väiksema asula inimesele kättesaamatud

Suuremas linnas elav Khursheed (30) ennast koerainimeseks ei pea, tema jaoks on koerad liiga aktiivsed ja lärmakad kuid kindlasti ei pea ta ka ennast kuidagi koeri mitte sallivaks inimeseks. Riigi tähtsamatest ninadest koerafänne teab ta kohe kiirelt nimetada ja lisab norides, et ta ei olegi kindel, kas ma ka nii koerahull olen kui nemad 😀  Khursheedi naabritel olevat lausa 4 koera, 2 suurt ja 2 väikest, kes on perekonnale väga armastatud liikmed. Nii viskabki Khursheed nalja, et naabritüdruk on kena ja muidu tore aga tema ainuke suur viga on see, et ta suudleb vaid neid koeri aga mitte teda 😀

Tänavakoerte kohta küsides selgub, et neid ikka jagub ja paaril korral on kamp koeri ka teda ennastterroriseerinud.  Kuna varjupaiku pole, siis need koerad lihtsalt on tänavatel, inimesi nad ei häiri ja keegi neid ei torgi ja kiusa. Toituvad tänavakoerad prügikastist leiduvast või luuravad lihapoe ümbruses ning pidavat olema normaalses konditsioonis, näljas igastahes mitte. Küsimuse peale, kas tänavakoerte arv kasvab või kahaneb, tuleb kindel vastus, et kahaneb. Valitsus olevat samuti tegutsema hakanud, sest suured tänavakoerte kambad muutunud inimestele ohtlikuks

Kodu omavate kuid lihtsalt hulkuvate koerte arv samuti on vähenenud. Eks aina enam inimesi pidavat ka aru saama, et ka oma isikliku koera hulkuma laskmine ei ole okei ja koeri peetakse ilusti kodudes, mis omakorda vähendab ka soovimatute kutsikate ehk uute tänavakoerte arvu .

Väiksete kuid kindlate sammudega tundub, et kui miskit hoopis kasvab, siis see ongi kogu koerakultuur Pakistanis . Üldjoontes saab mulle ruttu selgeks, et koerad on minu vestluspartnerite, nende sõprade-sugulaste seas kaaslased sõna otseses mõttes ja veetakse neid nii jalutama, hellitatakse ja peetakse pereliikmeks. Nii ka ei tekita minu palve saada mõnda pilti koerast koos omanikuga ühtegi üheliigset küsimust vaid saan kohe vastuseks rõõmsa “muidugi”.  Jah, tõsi, pahatihti ei ole koertel kõige mitmekesisem menüü ja kvaliteetseid rihmasid, spetsiaalseid pesasid kuid need koerad on hoitud ja armastatud ja neile üritatakse anda parim, mis omanike võimalused lubavad ja kui päris aus olla, siis minu jaoks on see just tõeline armastus koerte vastu 🙂