Koerad ja Maroko

Maroko, riik Põhja-Aafrikas, mis Eestlastele just nii tundmatu ei ole ja eks  nii mõnigi on seal ka kohapeal käinud. Stabiilne olukord riigis ning palju kauneid kohti ja ehitisi, mida külastada ja imetleda on Marokost teinud populaarse reisisihtkoha. Maroko on samuti FCI liige ja Marokol on ka kaks tõugu, mida FCI tunnustab – Aidi ja Sloughi. Kord aastas toimub Marokos ka kahepäevane rahvusvaheline koertenäitus ning eelmine aasta olevat seal ka Rottweilerite erinäitus toimunud 🙂

Reda (29) ei tea kohalikest koertenäitustest küll midagi kuid koerad on tema elus olnud pea terve eluaja. Esimene koer, Dobermann, võeti perre siis kui Reda oli 4 ning peale Dobermanni lahkumist sai uueks pereliikmeks Saksa lambakoer. Hetkel aga jagab Reda oma elamist koos 1,5 aastase koeraga, kellel nimeks Scooby-Doo. No on suur ja pruun küll 🙂 Scooby-Doo elu algas küll mitte kõige meeldivamalt, nimelt on ka tema üks nendest koertest, keda autost nagu tühja kohvitopsi välja visatud. Paar nädalat elas koer Reda sõbra juures, kes siis lõpuks Scooby talle tõi
Koos koeraga kolis Reda ka pealinnast Rabatist, kus elupaigaks oli suur eramaja, kohta  nimega Dakhla (Lääne-Sahara, kuigi de facto Maroko poolt hõivatud, paik kus meri ja kõrb laiuvad kõrvuti), kus nüüd elatakse korteris. Suurim (või ka pea ainuke, voodikoht jalutuskäigud ja muu täisväärtusliku koeraelu juurde kuuluv säilis) muutus koera elus oli toidumenüüs. Pealinnas sai Scooby-Doo nii spetsiaalseid krõbuskeid kui ka näiteks tema erilist lemmikut kanaliha, siis nüüd Dakhlas on menüüs ka….kaameliliha! Midagi meie jaoks nii eksootilist kuid umbes sama üllatav oli Redale kuulda, et mul koer samal hetkel  hirvelihaga maiustas 😀

 

 

Ka Reda tüdruksõber on koeraomanik. Temale kuulub väike chihuahua-mix Murphy, kelle kirjeldamiseks olevat sõnad aktiivne ja mänguline justkui loodud 🙂

 

 

Fawda (24) on 11-kuuse karvapall Lucy õnnelik omanik. Tal on koerad olnud kodus lapsepõlvest saati, koeri omasid nii isa kui ka vanaisa. Vanaisal pidavat hetkelgi 8 kassi ja koer olema.  Fawda ütlebki,  et kogu tema perel on loomadega ja eriti koertega olnud koguaeg eriline side ja nõnda õppis ka temagi koeri juba lapsena armastama ja austama. Lucy omanikuks sai Fawda samuti tänu isale, nimelt tuli kutsikas just tema isa sõbra kaudu
Lucyst räägib ta mõnusa õhinaga ja nagu üks hea koeraomanik ikka, on ta äärmiselt uhke ta üle. Naerdes mainib, kuidas Lucy suudab oma olekuga ka tema koeri kartvad sõbrad teda hellitama ja sügama panna, kuidas pisike kuid vapper koerake tänavakoertele vokaalselt koha kätte näitab, kui need tema arvates omanikule liiga lähedale tulevad ja kuidas peale tunnist aias müttamist näeb Lucy välja nagu tõeline sopahunnik. No need lihtsalt koeraomaniku rõõmud, mida me enamus teame ja tunneme 🙂

 

 

 

Soukaina (24) elu koos koertega sai alguse varajases nooruses, kui tema isa leidis tänavalt koera, kelle otsustas koju kaasa tuua. Sellest sai alguse nende pere omamoodi rescue, sest peale seda adopteerimist, on nende perest läbi käinud veel 9 koera, kes kõik on eelmistele omanikele üleliigseks jäänud. Ka Soukaina isiklik koer on tulnud facebooki kaudu, kus vaid paarinädalasele kutsikale ruttu kodu otsiti. Neiu ei suutnud ka seda koera abita jätta ja kuigi loomaarstid palju lootust ei andnud, on nüüdseks see endine hädaline juba 2 aastane aktiivne ja terve koer.  Tasub veel lisada, et Soukaina ohkab, et veterinaarteenus on Marokos väga väga kallis ning see ka paneb piiri hädaliste arvule, keda ta aidata tahaks. Alati tahaks ju rohkem teha…
Hetkel on õpingud neiu Marokost Kanadasse viinud ja koer elab ajutiselt tema vanemate juures. Kuid tal on kindel plaan koer Kanadasse toimetada, kui saab selleks piisava raha kokku. 1500-2000 eurot küll, nagu ta arvutas kuid igat senti väärt. Tema pähe ei mahu kuidagi teadmine, et kolimine, mis sest, et  “teisse maailma otsa”, oleks põhjus tema truu sõber maha jätta 🙂

 

 

 

 

Oumaima (22) armastus koerte, eriti just Saksa lambakoerte vastu, sai samuti alguse varajases lapsepõlves. Tema isa töötas politseis justnimelt koertega ja tihti tõi ka oma neljajalgseid töökaaslasi koju. Nii ei mõelnud ka tema pikalt, mis koeraga oma elamist jagada. Hetkel on neiul kodus pikakarvaline Saksa lambakoer Jack ja kass. Oumaima on sakslastest siiras vaimustuses ja ülistab tõugu taevani.  Kuid lisab, et üleüldiselt ongi koerad tema jaoks tõeline armastus ja ei kujutaks üldse ette, et peaks ilma elama. Kodu pole kodu ilma neljakäpalise sõbrata

Kõik inimesed, kellega ma rääkisin, tunnevad suurt muret Maroko tänavakoerte pärast. Vabatahtlikud küll tegutsevad ja Fawda ütleb, et aina rohkem saab kodutuid  koeri-kasse steriliseeritud ja tagasi tänavale lastud, kuid neid loomi on lihtsalt nii palju, keda aidata. Ka Hamza (24) mainib, et tema kodulinnas, Nadoris, on neid hordides ja ainuke kord, kus valitsus tegutses, oli peale seda kui marutaudis koer möödakäijat pures. Hamza kodulinnast aga paarkümmend kilomeetrit eemal on Maroko territooriumil, kuid Hispaaniale kuuluv linn nimega Melilla, kus pidavat justkui teine maailm asuma. Ei mingeid tänavakoeri ja nagu Hamza kirjeldab “Seal on justkui nagu Euroopas ikka, koerad sõidavad autodes, pea aknast väljas ja osadel on ka naljakad soengud lõigatud” 😀

Muhammed (23) pole kunagi koera omanud kuid temal on kindel soov justnimelt üks tänavakoer adopteerida. Noormehe süda tilgub verd kõigi loomade pärast ja ta tunnistab ausalt, et kui finants lubaks, rajaks ta väikese “ühe mehe varjupaiga”. Hetkel “segab” igasuguseid plaane aga ülikool ja seetõttu tema panus ongi vaid võimalusel kodututele loomadele toidu ja tähelepanu jagamine. Kodulinn Oudja kandis pole ta marutaudijuhtumitest kuulnud ja tänavaloomade vastu puudub temal igasugune hirm. Ka ühel õhtul, kui tühi kõht Muhammedi võileivajahile viis, põrkas ta kokku ühe koeraga, kellel oli ilmselge plaan pool võileivast endale saada. Plaan läks ka läbi 😀

 

 

 

Tegelikult tunnistavad kõik mu vestluskaaslased, et kuna riik ei jõua ja taha ja saa kodutute loomadega tegeleda, siis nii need “poolikud võileivad” ja muu söödav ikka tihti tänavakoertele läheb. Muidugi ei ole see lahendus, mis tänavakoerte probleemi lahendaks kuid nagu ka eespool mainitud, vabatahtlikud tegutsevad ja inimeste teadlikkus loomapidamisest tõuseb. Pea kõigil vestluskaaslastel on see nn koerakultuur juba sünnikodust saati, kus koeri on pere üheks osaks peetud. Ka Mohamed (25) mäletab juba lapsepõlvest, kuidas tema ka ise koeri pidavad vanemad teda manitsesid koeri austama ja ka tänavakoertesse hästi suhtuma. Ainuke asi, mille eest isa hoiatas, oli see kui hommikul vara tänaval liikudes mõni ehitus- või automüügiplatsi valvekoer lahti saanud ja siis pidavat vaid kiired jalad aitama 😀 Need koerad olevat ka hästi ära tuntavad, suured ja karvased, tigedad olendid. Küll aga lisab, et siiski peab hoiatama, et Casablanca lähedal on omamoodi juba legendaarsed metsistunud koerte kambad, kes seal aastakümneid olnud ja nendest tasub eemale hoida. Need koerad ON ohtlikud. Ehk siis siit ka vihje eestlastest turistidele. Usaldame kohalike infot 😛

Maroko kohta võib julgelt öelda, et koerasõprade hulk seal on märkimisväärne. Lisaks kõigile siin postituses mainitud inimestele, tahtsid oma kiindumust neljakäpaliste vastu demonstreerida veel mitmed, kellel koeri küll veel pole, kuid soov teda omada suur. Omar (28) näiteks unistab Husky omamisest kuid itsitab siis, et Maroko kliimas see vist hea mõte pole ja kas peaks unistuse täitmiseks mõneks ajaks vähe külmemasse kliimasse kolima 😀  Younes  (26) õppis Hollandis ülikoolis ja tema sealne sõbranna tutvustas talle kuldseid retriivereid ja nii õhkab noormees siiani selle tõu järgi. Samuti Hollandis ülikoolis käinud Meryem (28) aga muigab, et kui seal tänaval naisterahvast koos 7 väikese chihuahuaga, tundus talle, et selline võiks temagi tulevik olla
Mõni tahtis kasvõi oma sõprade koertest rääkida, peamine, et saaks vaid kuidagi näidata, et koerad ON Marokolaste seas tähtsal kohal. Nii saan kuulda taksidest, saksa lambakoertest, spanjelist kui hunnikutest segaverelistest, kes kellegil kuskil kodus täisväärtusliku koeraelu naudivad

Minu jaoks oli lahe kuulda, kui paljudel on koerad olnud kodudes juba lapsepõlvest saati ja kuidas vanemad on õpetanud mitte vaid koeri armastama vaid ka austama. Just nimelt sõna austama käib kõigi suust läbi. Khalid (30) räägib loo, kuidas ta väiksena mänguhoos palliga kogemata pere ühele koerale pihta sai ja kuidas tema isa siis  tal käskis koera käest vabandust paluda. Tollal vaid 6 aastane Khalid pidas seda naljakaks kuid tema muidu alati nii rahumeelne ja sõbralik isa vihastas sellise suhtumise peale hingepõhjani. Karistuseks pidi Khalid nädal aega järjest koertega üksi tegelema, neid toitma, kammima ja nende järgi koristama. Sellest nädalast piisas, et poiss aru saaks, MIKS isa nii vihastas. Khalid sõnab, et just siis ta sai aru, et koerad saavad meist rohkem aru kui me arvame ja koera käest vabandust palumine ei ole naljakas, see on täiesti elementaarne. “Koerad räägivad meiega, rohkem kui oskame oodata ja rohkem kui me neil laseme. Tuleb lihtsalt osada kuulata” sõnab noormees filosoofiliselt…

Marokos on kvaliteetne vetabi, kuivtoit, korralikud rihmad-muu varustus üldjoontes kergelt kättesaadav (erinevalt näiteks Pakistanist, kus Emrani täditütar usinalt koertele ise koertele rihmu valmistas sest 1400 km edasi-tagasi rihmade järgi ei ole mõistlik)  ja ka toortoitmine ei ole seal maal võõras. Üleliigseid koeri ei visata enam nii lihtsalt tänavale vaid pakutakse facebooki kaudu ja kuigi eks kõik nad unistavad, et Marokos neid üldse ei oleks, on see variant siiski parem kui lihtsalt kodunt välja kihutamine. Minu jaoks oligi üllatav see, kuidas absoluutselt kõik mu vestluskaaslased palusid mul kindlasti ka tänavakoerte probleemi mainida ja mitte asja kuidagi ilustada. Samas lisasid samamoodi kõik, et asjad arenevad ja kuigi arusaadavalt võtab see palju aega, on neil lootus, et nende lastel ja lastelastel on kunagi ehk näiteks mõnele eestlasele palju suurematest edusammudest rääkida 🙂

Ja kui  midagi oli veel kõigile üllatuseks, oli teadmine, et Marokos toimuvad koertenäitused. Ehk on järgmine aasta nii mõnigi neist ka kohapeal seda uurimas. Ja kui mõni lugeja plaanib reisi Marokosse  ja näeb tänaval mõnda  inimest, kelle neljajalgset tahaks lähemalt uurida, siis minge julgelt.  Marokolased on väga jutukad ja oma koertest võivad nad rääkida nii palju kui aeg lubab, kas siis nende enda või vestluskaaslase 😉