Üks Kohtumine Metsas

On kuidagi saanud juba väikeseks traditsiooniks, et pühapäeviti kohtuvad Säde ja Süsi Mähe metsas Käbi (ka porokoer) ja Lokiga (Romagna veekoer) ning naudivad siis üksteise seltskonda ja metsamõnusid. Isegi minu rassistist Sädele (kes näiteks labradoride kohta arvab, et kui on must, siis näita ust – st, et talle pruunid ja kollased labradorid sobivad, musta värvi isendite kohta on tal oma ja mitte kõige meeldivam arvamus) paistab metsaõhk hästi mõjuvat, viimane kord ei viitsinud ta väga isegi mööduva beagle poole pöördesse minna (kuigi-kuigi, tegu oli kahevärvilise koeraga, äkki Säde probleem jälle on vaid teatud värvi, antud juhul siis tricoloriga).

23518907_10155427102512199_9022135937093638410_n

Pailaps Süsi on…no on pailaps. Tema möödujatega jaurama ei hakka, möödub neist enam-vähem  rahulikult ja otsustab ikka üldjuhul sõna kuulata. Viimane kord aga jalutas meile vastu üks Inglise setter, mille peale siis Süsike juba kaugelt rõõmsalt saba liputama ja häälitsema hakkas. Kati, Käbi isiklik kahejalgne, pakkus kohe välja, et küllap Süsi seda koera kuidagi tunneb. Kuna Süsi oli nii rõõmus, pöördusin setteriga jalutanud vanema härra poole ja küsisin, et kas on võimalik, et vähemalt need kaks siis ninad kokku paneks, et koer kohe niiii tahab. Härra oli rõõmuga nõus ja küsis siis, et kas meie kolmik kõik ühest pesakonnast (Lokit kahjuks viimane kord ei saanud tulla, muidu oleks huvitav olnud, kas tema ka oleks meile “pesakonda sobinud ). Teatasime siis, et ei aga küll on nad kõik ühte tõugu. Saanud vastuse, et Lapi porokoer on ühine nimetaja, teatas härra rõõmsalt, et ooo, siin jalutab üks meeldiv vanaproua ka samasuguse koeraga. Selle peale  muidugi lõi minul ka peas lambi põlema, et ahaa, seepärast Süsi nii ekstaasi läkski ja teatasin härrale, et vot seesama koer ongi selle vanaproua oma, et mina tema lapselaps ja tulin ta koera jalutama. Vastuseks tuli aga, et ei tema koera nii ei mäleta, vanaprouat aga küll 😛

Minule jäävad endale meelde ikka koerad ja siis inimesed ning seetõttu olen vahel ikka pead murdnud küll, kui keegi nö linnariietes inimene mulle Lasnamäe vahel vastu tuli ja tere ütles. Proovinud siis talle ikka (poriseid) dresse selga ette kujutada ja  mingit koera ka kõrvale, et meenuks, kellega tegu.  Üldjuhul olen sama asja ka teiste koeraomanike juures märganud (näiteks meenub, kuidas Lasnas elades, möödusin pea iga hommik tööle minnes ühest koeraomanikust, kelle koeraga Säde ikka jalutusplatsil mängis. Võttis pikalt aega, enne kui ta mind ka ilma Sädeta ära tundma hakkas ja hommikuti teretama hakkas.enam-vähem jõudsin juba ära kolima sealt hakata selleks ajaks ). Küllap siis kas härral ongi hea mälu nägude peale või..on mu vanaema lihtsalt nii meeldiv vanaproua, et jääbki nii hästi meelde. Ma ise usun rohkem viimast 😉

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s