Disainerkoerad – Miks ja Milleks

Aina rohkem märkab inimesi uurimas, kas keegi teab, kust leiaks sellise imelooma nagu Pomsky, Frug või Cockapoo. Sellised teemad tekitavad pea alati väga tulise diskussiooni, kus pahatihti teema autor ei saagi aru, mille pärast selline pahameeletorm. Lühidalt öeldes, nende kummaliste nimede taga peituvad tegelikult lihtsalt segaverelised koerad, keda paraku toodetakse vaid seetõttu, et need inimestele kalli hinna eest maha müüa. Piisab vaid vanemate tõugudest tulenevalt “tõunimetuse” külge kleepimisest ja juba muutub miskipärast see koer inimestele ahvatlevaks… Seda aga ajal kui varjupaigad on segaverelisi koeri täis ja enamasti need samad inimesed, kes cockapoo oleks nõus võtma, vaataks mööda kuulutusest, mis pakuks spanjeli ja puudli segaverelist kutsikat…

Kuidas aga see nn disainerkoerte hullus alguse sai ja miks õhkamine nende järele teadlikumad inimesed tagajalgadele ajab? Alustame aga algusest

Esimene suurem laine tekkis juba 1970ndatel kui Ameerikas hakkas levima cocker spanjeli ja puudli ristand, “cockapoo” kuid sama kiirelt kui asi alguse sai, see ka vaibus. Kuni siis järgmisel kümnendil ehk..

…1980ndatel töötas härra nimega Wally Conron ühes Austraalia juhtkoerte organisatsioonis, nö kutsikavahendajana, kelle ametiks oli siis inimestele sobiva kutsika leidmine. Ühel päeval saabus talle abipalve Hawailt, kus juhtkoera vajas naine, kelle mehel oli paraku tugevad allergiad. Wally Contron arvas esimese hooga, et lahendus on kerge, suur puudel on ju justkui selleks loodud kuid peale 3 aastat ja 33 erineva koera testimist, oli tulemuseks ikkagu null – paraku need koerad lihtsalt ei läbinud vajalike katseid. Kuna aega oli kulunud, naine Hawailt ootas ja Wally boss muutus rahutuks, tuli idee organisatsioonile kuuluva aretusemasest labradori ja tema ülemuse isikliku puudi paaritamine, mis annaks siis tulemuseks nö ideaalse koera, kellel oleks labradori kergelt koolitatav iseloom ja puudli hüpoallergeenne karv. Tulemuseks oli pesakond kolme kutsikaga. Kuna aga inimesed ei  kippunud segaverelisi koeri tahtma, otsustas hr Conron nad nimetada Labradoodleks (Labrador+Poodle). Hr Conron rääkis asutuse PR-juhiga ja soovitas tal pressile teada anda, et me leiutasime uue koeratõu, labradoodle. Kui asi meediasse jõudis, läbis see kiirelt rahvusvahelised piirid ja järgnevatel nädalatel uppusid nad  kõnede ja kirjade alla, nii teistelt juhtkoerte organisatsioonidel, potentsiaalsetelt kasuperedelt, allergikutelt, kellel juhtkoera vaja jne jne, kes kõik soovisid sellest imeloomast rohkem teada

Comron aga avastas ruttu, et kuna tegu on siiski nö hübriidiga, mitte tõupuhta loomaga, siis ei saa paraku millestki kindlast rääkida. Erines nii karv kui iseloom drastiliselt eri isenditel ja kohe kindlasti ei olnud kõik labradoodled hüpoallergeensed. Näiteks esimese pesakonna kolmest kutsikast vaid ei tekitanud reaktsiooni Hawaii naise mehel vaid üks. Järgmises pesakonnas leiduvast kümnest kutsikast olid vaid kolm need, kes allergikutele sobisid. Kokku tuli Wally Conroni kaudu siia maailma vaid 31 labradoodle nime kandvat koera, siis võtsid aga asja üle rahaahned paljundajad, kes kullasoont paistsid aimama…

Kuna legend imeloomast oli juba tekkinud ja nõudlus kasvas, haarasid ohjad millerdajad. Pandora laegas oligi avatud.  Oli vaja vaid paari puudlit ja paari labradori ja äri läks hooga käima. Millerdajatele omaselt müüdi muidugi kõik kutsikad kui hüpoallergeensed maha – ei hakka ju keegi päriselt raha kulutama sellele, et testida, milline kutsikad on selle omaduse saanud ja milline mitte, rääkmata sellest, et nii väites saab kutsikatest kiiremini lahti. Inimmõistus ja inimeste soovid on piiritud, nii hakkati leiutama ka uusi “tõuge”, lisades labradori asemel siis puudlile miskit muud. Ikka samasuguse jutuga, et sobilik allergikutele ning kuna ka kuulsused olid hakanud omale labradoodlesid hankima,  oli nö tavamassil muidugi aina suurem iha ka endale selline loom hankida. Saatuse irooniana oli just sellel ajal esimene suurem kampaania tõukoerte aretuse vastu, mis keskendus valdavalt ikka sellele, kui haiged nad on ja kuidas tõukoera võttes tapad mõne varjupaigas kodu ootava isendi. See oli vesi millerdajate veskile, kes oma segaverelisi, nn disainerkoeri paremini müüa said

Pöörakem nüüd tähelepanu sellele, kui loogikavaene tegelikult see kõik on. Kui tõukoerad oleks nii puruhaiged, siis kuidas küll järsku kahe puruhaige looma paaritamisel tekivad üliterved loomad? Kuidas korralikult kasvatajalt kutsika võtmine võtab ära kodu varjupaiga loomalt kuid kutsikafarmist võtmine on ok? Kui reaalsuses toodavad varjupaiga isendeid valdavalt  just needsamad vastutustundetud laadsete, segavereliste, mikside tootjad…Kuid paraku paljud selle mõttekäiguni ei jõudnud ja disainerkoerte äri lokkas. 2000-3000$ maksta mõne puggle, maltipoo või muu sellise eest ei olnud inimestele probleem, sai ju selle raha eest boonusena alati öelda, et ei, mul ei ole segavereline koer, mul on ikkagi see ja see “tõug”. Eks ole, alati  võib ju kassi kanaks kutsuda kuid munema see teda ei pane…

Kuid eks see kõik tegelikult peegeldabki olukorra jaburdust. Ausat segaverelist inimene ei soovi kuid kui nimetus külge kleepida, kaob valehäbi ja on järsku okei sellist koera omada. Pahatihti süüdistatakse tõukoerte omanike omavat põlgliku suhtumist segavereliste vastu kuid ometigi tuntakse ennast siis justkui solvatuna, kui julged näiteks mõne “maltipoo” kohta krants öelda. Aga seda ta ju ometigi on? Kellel see põlglik suhtumine siis ikkagi hinges end peidab

a65ef454e5ea334014c6b5702f73df46--puppies-dogs

 

Kõige hirmsam asi disainerkoerte juures on siiski see, et inimesed on nõus silmad-kõrvad kinni panema ja maksma suured summad inimesele, kes koeri vaid kasuahnusest paaritab. USA ja Briti varjupaigad ägavad kutsikafarmide toodangute all kuid farmid ise lasevad sama hooga edasi, sest nõudlus selle millegi erilise järgi ei vaibu. Varjupaigast võetud Beagle ja Bokseri segu omamine ju nii prestiižne ei ole kui 2000£ maksev Bogle, eks. Muidugi legend imetervest segaverelisest käib asjaga kaasas, mille kohta avaldas DailyMaili artiklis arvamust kuulus TeleVet Marc Abraham, öeldes, et näeb haigeid segaverelisi koguaeg tema kliinikusse sattumas ja on pidanud väga paljud disainerkoerad ka magama panema, sest nad on lihtsalt nii vigased. Terviseuuringuteta koerte paaritamine selleni ju viibki , paraku. Kuid müüt on visa kaduma ja küllap ka need erilised nimed disainerkoertele aitavad ka müügile kaasa. Kõik millel lisand -oodle sees, kõlavat ju nunnult ..

Tänapäeval on koera hankimine imelihtne, seda ennekõike just tänu internetile kuid see omakorda tähendab seda, et ka millerdajatel on oma toodangut imelihtne müüa. Masstoodanguna tulevad kutsikad on enamasti sotsialiseerimata, nad on oma ema juurest liiga vara ära võetud ja nende immuunsüsteem on nõrk, mis uude koju minnes kohe ka tunda annab. Briti Kennelklubi on öelnud otse välja, et 5st kutsikast 1, kes kutsikafarmidest tulnud, sureb enne poole aastaseks saamist. Enamasti surevad need kutsikad muidugi paari päeva-nädala jooksul. Ära peab kindlasti mainima ka selle, et kaua ja õnneliku elu ei ela enamasti ka need emased, kes pea iga (kui mitte tõesti iga kord) jooksuajal paaritatud saavad ja pesakonna tootma peavad. Julm ja räpane äri, mis muud

Tuhanded inimesed, kes enda meelest hüpoallergeense koera võtsid, ägavad samamoodi allergiate all edasi,  sest lihtsalt puudli miksi omamine ei garanteeri midagi. Kaunite sinisilmsete huskymikside omanikud on närvivapustuse äärel, sest lisaks sinisele silmale on nende disainerkoer saanud kaasa ka husky energia ja liikumisvajaduse. Tuhanded on nõus käima välja ulmesummasid Pomsky, Husky ja Pomeraniani mikside eest, mis tulevad paljundusvabrikutest, samal ajal kui näiteks on olemas koeratõug Alaska Klee Kai, mis võiks ju mõnele, kes väiksemat huskyle sarnast koera sooviks, täiesti sobida.

Inimesed valivad koeri vaid välimuse, nime ja vahel ka selle järgi, et nende lemmiknäitleja sellist koera omab kuid see kõik on üldjuhul tee otse katastroofini. Wally Comron, Labradoodle looja, kahetseb, et sellise Frankensteini koera lõi ja ülemaailmsele hullusele kaasa aitas, eriti kuna tema siiras soov oli too hetk tõesti inimesi aidata. Nüüdseks peab vanahärra vaid peast kinni hoidma ja jälgima, kuidas väljavool Pandora laekast ei paistagi peatuvat. Tõsiasi on aga see, et selle laeka saavad sulgeda vaid kutsikasoovijad ise ja seda vaid siis kui lõppeks soov teadlikult toodetud segavereliste järgi, keda suure summa saamise eesmärgil siia ilma tekitatud. Cockapoo asemel võiks ju võtta ühe lihtsalt armsa, karvase, segaverelise…Ausa segaverelise, ausast kohast…

Kasutatud kirjandus: 
https://www.psychologytoday.com/blog/canine-corner/201404/designer-dog-maker-regrets-his-creation

http://www.dailymail.co.uk/news/article-2564373/The-hidden-suffering-dogs-bred-cute-Adorable-looks-Cuddly-names-like-Labradoodle-But-trend-cross-breed-dogs-raises-disturbing-questions.html

http://www.theaustralian.com.au/news/labradoodle-pioneer-regrets-fashioning-designer-dog/news-story/4eb3fb559ea96ebd0840343ab7e6029d?sv=b0bb78eab5a45536d67e8aa0bd90a941

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s