99+1 Koera

 

Blogis on pikk vaikus olnud, viimane postitus jääb lausa eelmise aasta esimesse poolde. Säde facebooki lehel olen küll uudiseid-pilte-eluolu jaganud kuid tegelikult ei tahaks blogi ka päris hüljata. Tore on see, et erinevad inimesed, nii võõrad kui tuttavad, on mulle ikka aeg-ajalt erinevaid “pärleid” postkasti saatnud ja seetõttu luban, et küll ka uus pärlikogu välja tuleb 😉

Eelmise kuu alguses aga käisid Säde ja Süsi osa võtmas sellisest toredast projektist nagu 99+1 Koera. Videod hakkavad vast vaikselt ka välja tulema kuid fotosüüdistused sellest toredast päevast on meil aga käes. Porod suutsid muidugi selle päeva teha mulle väga meeldejäävaks, sest laval olles nad otsustasid peamiselt istuda (või seal üldse mitte püsida) ja siis lavalt maha tulles mängida, trikke teha ja poseerida. Kui aga kuri omanik teisse tuppa taandus, otsustasid nad näidata, et tegelikult nad oskavad küll koostööd teha 😀 Pildid ja vajalik videomaterjal sai igastahes kokku ja nii saab varsti ka porokoertest väikest tutvustavat videot näha 🙂

 

Siit aga fotod. Autoriks Arttu Karvonen

 

 

 

 

 

Pärlikogu vol.3

Pikk paus on vahele tulnud eelmise pärlikoguga kuid seda kahjuks mitte seepärast, et pärleid ei koguneks. Koguneb aga küll, paraku aina suurema hooga kuid  mina olen lihtsalt laisk. Eelmisest on aga niipalju aega möödas, et normaalne vererõhk ja südametöö on vast kõigil taastunud ja nüüd ongi paras aeg neid uuesti testida 😀

Enne kui alustan, tahaks veel seda lisada, et olen saanud riielda, et kas on ikka ilus nii inimeste üle naerda? Aus vastus oleks see, et minu jaoks on suur vahe, kas inimene küsib asju teadmatusest ja küsimus võib seetõttu vähe kummaline välja kukkuda või kas inimene järjepidevalt või raudse veendumusega (te kõik, kes teisiti arvate ja vastu vaidlete, olete lollid) oma rumalust laiali pritsib. Nii, et kas just ilus on aga südametunnistus ei piina 🙂

Aga mis siis ikka, alustame

*See ongi põhjus, miks nii paljud tõud on välja suremise äärel – põhjuseks siis see, et kasvatajad ei taha tähelepanu pöörata neile kodanikele, kes kutsikamüügi kuulutuste all tuimalt ”hind?” kirjutavad ja siis vastust mitte saades nurisema hakkavad (või no enamasti hakkab nurisema keegi kolmas, peale seda kui keegi on viisakalt soovitanud otse kasvataja poole pöörduda)

*Usaldust saab tänapäeval mõõta nii – Hästi, vaadates minu profiili siis näete, et Heiki Valner on minu seinale postitanud..kas see tekitab usaldust?

*Olen lugenud palju kommentaare ketis olevate koerte kohta ja see olevat koera piinamine ja väär kohtlemine aga samas need inimesed kes sellest nii räägivad topivad oma koeri puuridesse ja korteris

*Igal emasel elusolendil on õigus korra emmeks saada,kui see on võimalik – selliseid kilde lendab muidugi koguaeg aga no see oli ikka nii nunnult öeldud, et ei saanud ka jagamata jätta

*Isegi kui sealt käis üle rohkem, kui üks isane, siis kahe erineva koera omad need ikka pole. Pole võimalik, et koer jääb tiineks kahest erinevast koerast samal ajal.

*Tõupaber ehk tõutunnistus on koera päritolu tõendav dokument ehk siis, mis kennelist ta pärit on, mitte mis tõugu ta on

*Selle asemel, et siin haukuda minge võidelge parem varjupaikade vastu, kes koeri paljundavad

*Minu koeral pole pabereid ja arst tunnistas koera terveks tõukoeraks. Käisime kontrollis.

*Kui te tõite kutsika koju ja ta hakkab teil sööma mulda, kive või muid seedimatuid esemeid, siis arvestage seda, et kutsikale on ilmselt paigaldatud kiip ja ta üritab neid seedimatuid esemeid süües võõrkehast vabaneda ja seda neutraliseerida

*Ma ei tea, kas ma olen imelik, kuid minu meelest on jõhker kiisu ära steriliseerida. Ma mõtlen, kui keegi suur elukas tahaks minu suguvõimetuks teha…

*Me oleme möelnud, et laseme yhe pesakonna teha ja siis steriliseerime ära. Nii armas ju kui tuba on pisikesi karvakerasid täis ja tahaks näha kui tubli emme ta meil on. Mänguasju lakub kyll kogu aeg ja veab igale poole kaasa.

*Kui tal on mõlemad vanemad paberitega sama tõu koerad, siis tegu tegelikult sisuliselt siiski tõukoeraga, paber annab talle ainult võimaluse näitustel osaleda ja kutsikaid saades nende eest tõukoera hinda küsida. Muud vahet väga see paber ei tee

*su jutu järgi siis need loomad, kes naturaalselt on looduse poolt kasvanud, kes pole inimese poolt aretatud, on wannabe kassid ja koerad, ei vääri isegi koera ega kassi nime, sest inimene pole neile tõunime andnud ja paberit välja printind. kui vana sa oled yldse, et sellist sooja peksad ?

*sul on kaks koera, need kes on rumala peaga enda sõbra eest kopsaka raha välja käinud ja vahivad oma tõupabereid kodus, elavad vaid illusioonides. neil on siiski vaid koer. erinevus on vaid omanikku rumaluses. muud mitte midagi. Need sõnad krants, tõukoer, paberitega tõukoer, paberiteta, tsiuaua , puudel mida iganes on vaid inimeste poolt antud nimetused, loom on yhtemoodi loom ja kui rääkida mingistki puhtusest või liigist, siis sellest saab rääkida vaid loodusepoolt loodud liikidest, mitte inimese omakasupüüdlikusest aretatud liikidest. kui inimesed hakkaksid yhtäkki aretama teistsuguseid inimesi, andes neile nimetused ja liigid ja tõupaberid, kas siis meie yhtäkki oleksime tondid ? ei vääriks enam inimese nime ? oleksime kuidagi kehvemad ?

*need paberid on vaid neile, kelle elu see mõjutab, kes arvab, et tal on parem koer, kuna on kallim “tõug”. samasugused inimesed, kes arvavad, et nad on paremad kui sõidavad mersuga, kannavad armanit, käivad kallis restos söömas, nimekiri on lõputu. kokkuvõttes on need madala enesehinnanguga inimesed, muud suurt midagi. kellel kõik õieti paigas peas on, mõistab selle kõige mõttetust ja ei vaeva oma pead selliste asjadega

*Issand jumal kassil ei käi ju oues kaasas ja kätt ees ei hoia,no ei saa steriliseeritud ja tbl on ära ununenud,no edasi.jäämegi seletama ,et loomadest lugu ei peeta ja miks neid voetaks ja miks neil lastakse paljuneda et siis kassipoegi raha eest myya.Nad sigivad niikuinii ja synnitavad oma pojad sinna kuhu teie ei mahu ja ligi ei pääse.Ja siis kui lopuks välja ilmuvad……votate koik endale koju voi ja siis otsite nendele neid kodusid et neid yles kasvatada.

*Olen ise ka väga suur kassiarmastaja.. ja mul ka emane kass.. kes poegib iga aasta.. ja alati on kiisupojad omale hea kodu leidnud..oleme tuttavatele andnud või suglastele..või siis ka nendele ,kes meiega yhes külas elavad.. ja kõikkidel kiisudel läheb hästi.. eks me ikka vali ka kellele anname..
Muidugi on VÄGA kahju nende kodutute kiisude pärast.. olen isegi neile annetanud raha ja otsinud kodusi..
aga jah.. kui kiisud saavad hea kodu..miks mitte neid siis lasta kassil poegida….

*ma ei saa aru, MIKS ma ei või oma kassil lasta poegi kanda ja sünnitada? kes tuleb ütlema, et ma ei tohi seda teda lubada? kui ma suudan kassi ja tema poegade tuleviku eest hoolt kanda, siis varjupaiga kasside kehv olukord ei ole mõõdupuuks minu kassipidamisele.

*mul oli kass, emane. enne stereiliseerimist lasin tal pesakonna tuua. kuus poega. kõik leidsid kodu (ei müünud küll), vastutasuks kotinõel või metallkroonine. ja minu arvamuse kohaselt peab emane kass vähemalt ühe pesakonna ilmale tooma, et kassist kass saaks oma õigete instinktidega ja blablablaa.

 

grumpy-cat-no-1

*Hõbepuudel (puhas hõbe-paberiteta) otsib peikat.

*Esimesed kutsikad peaksid tulema kyll
Kuna muidu vöib tekkida emastel koertel kasvaja oht

*Kui teil on endal lapsed,mõelge korra kui teil neid ei oleks ja te ei saagi siis oleks terve elu ainult valu ja igatsus miks loomad peavad seda taluma kellelt on laste saamine ära võetud

*Neid nn “aretajaid” on kõik kohad t2is. Tegelikult on selle nn “aretust66” taga raha teenimine.
Pigem on sellised “aretajad” nn “seaduslikud millerdajad”.
Olgem ausad, siis enamus koerte t6ud pole v2ljasuremise ohus

*ma ei tahaks iial paberitega koera, kuna mul on muu elu ka

*Näitusel käivate samojeedide elu ei ole tavaline koera elu, sest tegemist on eriti karvarohke koeraga ja karva korrashoidmiseks muudavad need hullunud samojeedide omanikud oma armsad koerad puuriloomadeks, et karv oleks kohev ja puhas. Koerad elavad puurides ja nende elus ei ole peale näituste ja kutsikate tegemise midagi. Peremehed aga säravad nende korte kôrval nagu säraküünlad ja kui tuul ajab karva natuke sassi siis hakatakse kohe jälle kammima. Sorry aga sellist elu ma oma suurte paberitega kallile korale ei soovi.

*mu tuttva rotveileritel(isane ja emane) sündisid ka pojad ja ta ei tahtnud, et nendest näitusekoeri tehakse siis jättis kutsikad registreerimata

*Lisaks on krantsid tunduvalt vastupanuvõimelisemad 

*Nagu keegi vist mainis paberid maksavad 15 eurot, ma parem ossin selle raha eest koerale mänguasju (kuna puutoikaid tuppa ei too)

*Minu üks tuttav ostis koera,kelle vanemad paberitega,kutsikad paberitega,kuid sel ühel kutsikal natuke vales kohas laik ja seega ilma paberita,ometigi kõrgest soost.

*paber ei tõesta mingit tõugu ja pole kunagi tõestanud. palju on müüdus tõupaberitega krantse. sellest on koerafoorumites juttu olnud.
mina olen oma kutsikad müünud paberitega, aga samas keegi ei saa mind sundida müüma praakkutsikat paberiga. iga kasvataja otsustab ise mis hinnaga ja kas paberiga või ilma ta oma kasvandikud müüb.
kuna ühes pesakonnas on nii praakkoeri kui mittepraaki, siis maksab praakkoer ilma paberita peaaegu samapalju kui paberiga koer. sugupuu on sama.
paberiga koertel on kohustused. kõik kutsikad peavad mul minema näitustele ning teenima head kenneli nime. ainult nii saab kasvataja tõestada oma kenneli headust kui saadab kutsikad näitistele, aga loomulikult maksab näitusekulud ostja

*olen nyydsex palju lugenus loomafoorume. mulle on jaanud sygav veendumus,et paberitega koerad on vaga haiged. ainuke pohjus mix soovitatakse paberiga koera on see, et siis kasvataja aitab ravikuludega

*loomulikult on krantsid(pehmelt öeldes)segaverelised tervemad ja paremad.Ideaalsed koerad neile,kes ei ole just “rikkurid”et koera tervisega mässata koguag!!!

*Otsin Pollile uut isasõpra kellega uusi kutsikaid saada. Seekordne soov on kuldne retriiver, aga ikka kuldne ehk pruun. Jagada võib ka. Infoks siis niipalju, et me ei kuulu kusagile ühingutesse. Oleme vabakutseline retriiver

 

Tänaseks vast aitab? Vähemalt mulle endale küll 😀

Head vererõhu langetamist 😀

 

 

 

Narva näitus 23.04

Paljud juba vist teavad, et mul on miskipärast suur sümpaatia Narva KKSi poolt korraldatud näituste vastu ja kuna Süsil oli viimane võimalus endale see viimane juuniorsert hankida ja Säde on juba piisavas vanuses, et nö suur sert vastu võtta, sai taas Narva näitus plaani võetud.

Transport oli paigas, ringiaeg oli alles kell 12.42, porokoerad teadupärast just erilist ettevalmistust ka ei vaja ja seetõttu läksin reedel väga rahuliku südamega magama. Ja kui hommikul kell halastamatult tiksus stardiaja suunas ja härra ”muidugi lähme Narva” kusagilt ei paistnud…siis sain taas aru, et kui asjad on liiga head, et olla tõsi, siis… need ei saagi tõsi olla 😀 Ütlen kohe ära oma suuured tänusõnad kallile emale, kes arvas, et sõidame aga, mis siis ikka. Ma ei kujutagi ette, mis ma kahe põrunud poroga muidu oleks teinud 😀

Startisime Viimist alles kell 10, Waze pakkus meile lahkelt saabumisajaks kell 12.34. Tundus, et jõuame ja pole hullu midagi. Ilm tundus ka olevat sõiduks okei, pilves aga kuiv ja Narva maantee ei ole laupäeval sellisel ajal ka väga kaasliiklejaid täis. No ilma eriliste takistusteta saigi peaaegu Rakverre välja sõidetud, Waze oli ka meie saabumisaega veidi varasemaks võtnud ning siis juhtus see

13055353_857854627657756_1743991496808644402_n

Paks rahe, +2 kraadi ja suverehvid 😀 No ei ole just meeldivaim kooslus maailmas. Auto vibas ja tundus, et kogu taevas on ühtlaselt tumehall. Auto sai tee äärde tõmmatud ja välja käidud lause ”lähme koju tagasi”. Kuna see mõte mulle siiski väga ei meeldinud, sai autost välja hüpatud ja kui pingsalt vaatasin, tundus, et eespool on ikka vähe selgemat taevast näha 😀 No ja ega siis Eesti naine nii kergelt alla ka anna ja sõit jätkus. Tundega, et sõidame justkui läbi nelja aastaaja. Kord oli suvine päike, siis kevadine sula, siis sügisene hall ja vihm ja no rääkimata siis Rakvere kandis olnud valgest vaibast

Kuna Narvas foore jagub ja rohelisest lainest pole keegi kuulnud, siis tiksus minuteid armutult juurde. Jõudsime kohale, koerad suht kiirelt autost välja, saali ringi äärde ja..siis ma seisin seal, koertel veel tavalised rihmad kaelas, endal mantel seljas, numbrid kuskil kotipõhjas ja juba karjuti ”porokoer emased juunioriklass ringi”. Mantel lendas, number paraku samamoodi, maiust ma kätte ei jõudnudki võtta ja ringis ma olingi.

Süsi paraku väga vaimustunud kogu olukorrast ei olnud ja ei tahtnud suurt midagi teha. Kohtunik talle ka väga meele järgi ei olnud ja nii see hinne ”väga hea” tuligi. Ja koos sellega muidugi oli selge, et niipalju siis JCH tiitlist. No mis ikka 😀 Siis haarasin aga Säde, kes otsustas, et tema kõigepealt viskab end ringis kõhuli ja sirutab kõik neli koiba välja. No muidugi, soojendust peaks ju tegema 😀 Kasu aga sellest polnud. Kui alguses lehvitati meile hinnet suurepärane, siis peale lisalauset kohtunikult, muutus see ka ”väga heaks”. No eks S&S peavad mingit solidaarsust ikka hoidma. Etterutates peab aga ütlema, et kui kodus lugesin, mis see viimane lause siis oli, mis kirja pandi, sain ikka üllatuse. Kohtunik oli nimelt märkinud, et on näha, et koeral on seistes ja liikudes tagaosas valud :O Ausalt öeldes ma ei tea siiani, mida mõelda 😀 Kõige enam tegelikult häirib see, et kuigi Sädel ei ole mingeid valusid, on kummaline see, et kohtunik siis midagi ei öelnud mulle kui omanikule. Ja kas siis koer, kes kohtuniku arvates on silmnähtavalt vigane, peaks saama üleüldse hinnet? Mõttekoht

Kuna pidu sai kohe läbi näitusel, sai kiirelt haaratud üks kõhutäis ja hakatud tagasi kodu poole sõitma. Päris niisama edasi-tagasi uhada tundus ka jama ja seetõttu sai võetud ette plaan, et käime ikka kuskil midagi uudistamas ja laseme porod veidi jooksma ka. Sihtkohaks sai ette võetud Kunda. Mina ei olnud seal ikka väga pikka aega käinud ja mälestustes oli see linnake palju trööstitum. Tegelikult on Kunda hoolimata oma paljudest tossavatest korstendest ja tehasehoonetest omamoodi kaunis. Loodus, mis ümbritseb, on imeilus ja täiesti tasub sealt läbi põigata. Korralike turistidena sai muidugi ka pilte klõpsitud ja kohaliku käest ka uuritud, et kuhu koertega minna. Kohalik aga osutus muidugi just värskelt Kundasse kolinuks ja ei teadnud isegi palju 😀

13007127_857988800977672_7520078725330664246_n13081863_858483610928191_1716875630_n13090449_858483544261531_1155669277_n

Ehk siis loodetud serdid jäid tulemata kuid ega alati saagi hästi minna ja no aega neid koguda on. Ja no väga hea on ka siiski ju väga hea. Kui keegi mulle ütleks, et ma olen väga hea, ega ma kurb ei oleks 😀

Järgmiste näituste ootuses

 

Valimisest ja võtmisest

Kuidas ikka see inspiratsioon kirjutada tuleb kui mitte sellest, mis ümberringi toimub. Vaatad neid kümneid ja kümneid kuulutusi, kus koer ära anda ja valdav enamus põhjuseid ajab ahastama. Just seetõttu, et neid vigu, mis tehti koera võtmisel, oleks võinud ära hoida kui oleks vaid olnud viitsimist ja tahtmist süveneda ENNE koera võttu

Mina olen selline paljunõudlik inimene ja mul olid koerale väga kindlad kriteeriumid. Seetõttu polnud mul just palju muid võimalusi kui võtta omale tõukoer, et igasuguseid üllatusi vähendada (lisaks muidugi olin kindel, et soovin ikka näitustel käia). No ei ole minust usinat kammijat ja pesijat, hea kui vahel endalgi juukseid viitsin üle lasta, mis siis veel koerast rääkida 😀  Olin kindel, et minu koera suurus peaks olema ca 45-50cm turjalt, tahtsin kikkis kõrvu, veidike isepäisust ja ilmastikukindlust. Seetõttu jõudsin ka just porokoerteni ja kaks aastat hiljem saan rahulolevalt tunnistada, et sain omale jackpoti.

Minu eelmises elukohas oli aga üks tädike, kellele lapselapsed tõid igavuse peletamiseks kutsika. Imearmas mõmm, kelle vanemateks olid olnud ”hundikoer ja laika”. Mis te arvate, kaua aega võttis enne kui tädike koeraga püstihädas oli?  Jep, ei läinud poolt aastatki kui tädike koeral järgi lohises ja teisi koeri nähes esimese puu külge koera üritas kinni siduda. Kodus olevat kah igavlev koer  korterit lammutanud. Mingi hetk ei olnud enam ei tädikest ega koera näha ja ega palju arvata pole, mis juhtus. Ju otsiti koerale uus kodu ja kuigi see oli kindlasti antud olukorras õige, ei oleks ju asi üldse nii kaugele läinudki, kui inimesed oleks ennem ikka mõelnud, kelle nad pea 80 aastasele tädikesele viivad

Ja just sellest ju peakski alustama, et mida sa koeralt ootad ja loodad. Mida kõrgemad nõudmised on,  seda enam peaks uurima, millist koera võtta. Mõnel on enam-vähem ükskõik ja on pea kõigega rahul ning see on igati okei. Paraku aga näeb väga tihti kuulutusi, kus koer antakse ära sest ”liiga energiline, liiga suureks kasvas, liiga see ja liiga too” Või siis on midagi ”liiga vähe”

 

Segaverelist kutsikat võttes on alati võimalus üllatusfaktoriks ja inimene peab sellega kindlasti arvestama. Kui teadlikult võetakse risk ja ollakse sellega päri, et koer võib kasvada näiteks suuremaks kui loodetakse, siis on hea. Mõnele inimesele just meeldibki, et ta ei tea päris kindlalt, missuguseks ta koer kasvab 🙂

Kui aga ikka ollakse päris kindlad, et koer ei tohiks üle põlve kasvada, siis ei tasu võtta esimesest ettejuhtuvast pesakonnast seda koera, eriti kui pesakonna isas näiteks kindlad ei olda. Kuna segaverelise kutsika puhul 100% garantiid nagunii ei ole siis veel targem muidugi oleks pöörata pilgud varjupaikade ja erinevate facebooki gruppide poole, kus koduotsivaid loomi pakutakse ning vaadata juba kutsikaeast väljas koeri. Täiskasvanud koeral on ikkagi iseloom välja kujunenud ja suurus samuti näha ning hoiukodud-varjupaigad suures enamuses kirjutavad ka väga ausalt koera erinevatest külgedest, kiiksudest, omapäradest jne. Ja ei maksa arvata, et neid nö kiikse esineb vaid teise ringi koertel, neid on kõigil koertel. Ja mis ühe jaoks võib olla häiriv faktor, on teise jaoks sama hea kui mitte midagi. Teise ringi koerte edulugusid tasub samuti lugeda, näiteks grupist Varjupaigakoerad ja nende uued elud või Jõudsin koju

 

Fakt on see, et kui inimene tahab mingites omadustes olla 100% kindel ja täiskasvanud koera võtta ei taha, siis tasub pilgud pöörata tõukoerte suunas. Erinevate koertetõugude kohta saab lugeda näiteks Koer.ee  lehelt. Kõige lihtsam on kasvõi panna paberile paika kõik need, mis koera juures olulised ja ka need, mis kindlasti välistatud. Mina näiteks nii ka tegin. Oh neid täissoditud ja mahakriipsutatud nimedega A3 suuruses lehti, mis mul lauanurgale kogunesid 😀 Tõuge on ju nii nii palju ja kui alguses võtab silme eest kirjuks, siis tegelikult on just hea, et on nii palju, kelle vahel valida

Dog-breeds-drawing

Teine hea variant erinevaid tõuge elusuures näha, on muidugi näitused. Kennelliidu lehelt saab vaadata kalendrit, kus eri näituste ajad ja kohad on kirjas. Lisaks sellele, et saab koerad kohe üle vaadata, on seal ka hea võimalus mõnel kasvatajal varrukast kinni võtta ja tõu kohta küsida ja uurida. Koer.ee lehel on kirjas küll üldised tutvustused kuid palju rohkem infot saab just inimestelt, kellel sama tõugu koer kodus

Ja kui ollakse kindel, et tahetakse just tõukoera, tasub igati vältida igasuguseid ”ausõna tõupuhtaid aga paberiteta” kutsikate pakkumisi. Tõugu tõendab vaid paber, kuiv aga tõene fakt. Lisaks on enamasti selliste paberiteta tõulaadsete pakkumiste taga lihtsalt üks suur rahaahnus ja ei ole viitsitud ja tahetud pöörata tähelepanu sellele, et kutsikate vanematel oleks tehtud terviseuuringud, et nad vastaks tõustandardile jne jne. Võib ju mõelda, et milleks mulle see tõutunnistus kuid kui ikka mõni tõug on südamesse pugenud, on kuidagi vastuoluline võtta see koer kellegilt, keda tegelikult tõu heaolu ja püsimajäämine ei huvita. Julgen väita küll, et teadlikult ei vali küll ükski tõust hooliv inimene sellist kutsikat ja veel vähem teeb paberiteta pesakonna. Ahjaa, igasugused müüdid ja legendid, et miks pesakonnal tõutunnistusi ei ole, mida siis laadsete tootjad vabandusteks toovad, on üks puhas umbluu ja mõelgem nüüd hoolikalt: Kui ikka kohe hakatakse valet suust välja ajama, siis kui usaldusväärne selline müüja ka kõige muu koha pealt on?

Kõige kurvemad on lood aga ehtsatest koertevabrikutest võetud kutsikatest, kellest nii mõnedki on suutnud oma uut peret rõõmustada vaid lühikest aega. Sellised nö vabrikutooted pole tihti ussirohtugi saanud, rääkimata muudest protseduuridest ja hilisemad ravikulud võivad osutada tunduvalt suuremaks kui esialgu kutsikahinna pealt kokku hoietud summa. Vabrikud suudavad oma kutsikate hinnad just tänu sellele hoida nii odavad, et on säästetud iga võimaliku koha pealt, kust vähegi säästa annab. Seda siis kasvõi kutsikate elu hinnaga. Ühest sellisest vabrikust võib näiteks lugeda siit

Ka segaverelist kutsikat ostes/võttes tasuks jälgida seda, et kutsikal oleks tehtud vajalikud protseduurid ja et kutsikat ei loovutataks liiga vara. Nii sagedasti saab lugeda, et tõime 4-5 nädalase kutsika, sest ta juba sööb ise ning ema ei toida ja saab hakkama küll. Jah, sööb ise ja saab hakkama ka kuid tegelikult on koera arengule väga oluline see, et teda liiga vara ema juurest ära ei võetaks. Ja iga veidikenegi oma koera järglastest hooliv inimene teeb siiski ussirohud ja vaktsiinid ära 🙂

 

Tundub, kustkui oleks see koeravalik üks eriti keeruline missioon kuid kui eeltöö on korralik ja on hoolikalt läbi mõeldud, millist koera soovitakse, siis on pärast palju kergem. Me valime koera endale aastateks, ideaalis ju 10-15 aastaks ja ma ei kujuta ausalt ette, et võtan omale nii kauaks seltsi kellegi, kes mulle lihtsalt ei sobi. Kuid just tänu sellistele läbimõtlemata otsustele ongi meil nii palju koeri uut kodu otsimas. Muidugi, kui ikka üldse ei suudeta valitud koeraga koos elada, on targem see koer anda kuhugi, kus ta on rohkem sobivam kuid oleme ausad, sellised ”proovin kas sobin” katsed ei ole siiski normaalsed.

Ehk siis võtkem koera valikut ja võtmist tõsiselt ja eks vahest tasub kaaluda ka seda, kas üleüldse on tark tegu koer võtta…

 

 

 

 

 

 

Miks mulle ei meeldi koeraga jalutada

Okei, tegelikult meeldib küll. See on mõnus tunne kui saad ennast natukene rohkem liigutada kui diivanilt kööki ja tagasi ning veel mõnusam on näha oma koera nautimas liikumist ja   koduaiast välja saamist. Kui veel ilm ka ilus on ja praegusel ajal ninaga vähe tugevamalt tõmmates saad mõnusa sõõmu värsket kevadõhku, tundub  justkui, et heaven is a place on earth …

JA SIIS..Põmm, lendab ei tea kust välja mingi suur must koer, kelle perenaine kuskilt kaugusest karjub mulle midagi arusaamatus keeles. Kui normaalse südamerütmi, hingamise ja arusaamisvõime oled tagasi saanud, saad aru, et rahulikult, no väga rahulikult teie poole loivav perenaine on vene keeles hõisanud, et ma ei kardaks ja vsjo normalna. Reaalsuses on asi muidugi igasugusest normalnast väga kaugel ja veel häirivam reaalsus on see, et selliseid olukordi juhtub rohkem kui kord-kaks aasta jooksul. Ja valdavalt käituvad omanikud täiesti süüdimatult ja peavad mind hüsteerikuks  ja paanitsejaks kui palun neil oma koer kinni võtta. No hüüti ju, et ära põe ja koer on sõbralik 😀

Olgu, mina lasen ka oma koera lahti, tunnistan ausalt. Muidu mitte inimrohketes kohtades ja kui koer lahti on, siis olen nagu too  kurjast vaimust vaevatud tüdruk filmist ”Vaimude Väljaajaja/Excorcist”, kes suutis omad pead 360 kraadi liigutada ja vahin, et kedagi ei tuleks ja kuskil ei oleks. Kui keegi tuleb, võtan koera rihma otsa ja siiani on see ilusti toiminud. Ja mul ei ole ka loogiliselt võttes selle vastu midagi, et keegi teine samamoodi koera lahti laseb kuid imestama panebki just see, et teisi märgates koera kinni ei võeta. Ja olgu, kui ei märka ja juhtub nii, et koer jookseb teise koera/inimese juurde, siis kas tõesti viisakas vabandus on nii raske endast välja pigistada? No ju siis

Omaette klass on muidugi veel need, kes rihmastatud koerale oma rihmastatud koeral rahus juurde lasevad tulla. Vahel on flexist kogu 5m nööri väljas ja siis omanik õndsalt seal 5 meetri kaugusel naeratab kui tema koer minu silmnähtavalt pinges koera nuusib. ”No las nad ütlevad tere, mis siis on” Aga kui minu koer hammustaks, mis saaks siis? No siis oleks  mul paha koer ja mina jobu, mis muud 😀

Ja eriline pärl on muidugi üks kohalik tegelane, kes õhtuti  koera nii jalutab, et viskab oma suure mõmmiku autost maha ja laseb tal rahus auto ees joosta koduni. Seda siis hoolimata sellest, et tegu on suhteliselt sõidetava ja jalutatava külavaheteega. Mugavuse tipptase

12924344_1600042950314558_5137371152973232426_n

Just tänu sellistele juhtumitele ja tegelastele muutubki koeraga jalutamine mittemeeldivaks. Ideaalis peaks see olema selline stressivaba ja fun tegevus kuid kui kuklas vasardab hirm, et kuskilt nurga tagant üks süüdimatu koeraomanik välja hüppab, siis pigem stressitase tõuseb ja seda va funi pole kuskil. Vahel hakkan mõtlema, et äkki olengi hüsteerik ja probleem ongi vaid minul kuid siis õnneks toovad mind tuttavad koerajad ruttu reaalsusesse tagasi. Kui Säde on iseenesest selline enesekindel ja kõigutamatu tegelane, siis mõnele reaktiivsele koerale võib mõni selline kohtumine olla metsik tagasilöök  teel paremuse poole aga tee seda siis mõnele süüdimatule selgeks. Näiteks paar päeva tagasi ilmus ühel facebooki lehel, nimega Pirita Inimesed, palve metsas jalutades koerad kinni hoida ja seepeale tuli nii mõnigi kommentaar, kuidas tema oma koera ikka 100% usadab ja tema ei tee midagi ja seetõttu ta ka koera kinni ei pane. Kellel probleem on sellega, see istugu kodus, eks 😀

Tegelikult on sellist suhtumist lugeda ja veel hullem, kogeda, päris kurb. Jube kerge on omada hoiakut mina ja maailm aga tegelikult on meid ju siin maailmas palju ja väljaspool kodu peame me kõikide teistega arvestama. Selliseid teemasid on läbi aastate olnud nii nii palju ja alati on neid, kes palveid mitte lasta teisi koeri enda koera juurde, pidanud tõuslikuks ja kummaliseks. No koerad ju tahavad suhelda. Oh üllatust, KÕIK koerad ei taha suhelda ja mina näiteks olen veendunud, et minu koer ei pea kõigiga tänaval suhtlema. Eriti kui see suhtlemine on ühepoolselt peale surutud. Normaalne inimene muidugi võiks esimese asjana küsida, et kas võib? Ja keeldumise korral normaalne inimene ei hakka silmi pööritama või sõimama, et miks ei või.  Ka seda olen kogenud

 

Ehk siis minu pika heietuse mõte

Jalutagem oma koeri lahtiselt kui võimalik kuid teisi inimesi/koeri nähes võtkem koer alati kinni

Teisest koerast möödudes võta ka oma koer lühema rihma otsa ja möödu rahulikult. Kui soovid, et su koer teise koeraga nina kokku saaks panna, siis küsi. Kui keeldutakse, ju siis on põhjust ja austa seda soovi.

Kui sinu koer lahtiselt jookseb teise koera juurde, siis mine KIIRESTI juurde ja palu viisakalt vabadust. Sellise suhtumisega saavad mõlemad pooled rõõmsalt lahkuda, mitte ei jää  okast hinge 🙂

Nii ehk saame kõik ühtemoodi jalutuskäike nautida ja ei pea keegi arutlema teemal, miks mulle ei meeldi koeraga jalutada 🙂

 

 

Õnnetustest ja Annetustest

Aina sagedamini ilmuvad facebooki abipalved, kus palutakse annetusi oma lemmiklooma ravikulude katmiseks. Õnnetused ju tulles ei hüüa ja tihti juhtuvad need just siis, kui rahakotis ulub tuul. Eks õnnetu looma peale läheb inimestel ikka süda härdaks ja proovitakse võimalusel aidata. Paraku on selle ära tabanud nii petturid kui ka sellised tegelased, kellel tegelikult oleks võimalus siiski võtta laenu ja selle abil katta kulud kuid eks ole, annetusi ju tagasi maksma ei pea

Eesti koerainimesed on liikmete arvult päris suur grupp facebookis ja nii satuvad hädalised (ja mitte nii hädalised) tihti just sinna abi küsima. Valdavalt lõppeb see kahte moodi – kas läheb aitamiseks või vihastab abipaluja ja ”lööb pauguga ukse kinni”. Oli alles eile üks selline teema seal, mis lõppes abipaluja lahkumisega ja teema järellained kestavad siiani. Miks siis nii erinevalt asjade käik läheb?

Lihtne –  kõik sõltub lihtsalt abipalujast endast!

Nagu öeldud, siis  on pettureid  olnud, kes kätt välja sirutavad ja seetõttu pole imestada, et inimesed on skeptilised. Kui inimene liitub grupiga ja koheselt palub rahalist abi, siis skeptilisus tõuseb ja arusaadavalt tekivad erinevad küsimused ja antakse erinevaid soovitusi. Täiesti mõistlikud küsimused ja soovitused aga tekitavad inimestel pahameelt ja solvumist, mis omakorda aga annab taas kahtlustele alust ja nii teema tupikusse jõuabki.

Miks näiteks ei taha inimene abipalvet avalikult oma kontole postitada? Minul küll kahtluseuss närib, kui inimene mures ei alusta abi küsimist just tuttavatelt. Lisaks on võimalik avaliku postitust ka edasi jagada, fb privaatsusseaded paraku kinnistest gruppidest välja jagada ei lase.

Miks solvutakse soovituse peale võtta laenu Medicreditist? Muidugi, alati on võimalus, et sealt laenu ei anta (emapalgaga inimene näiteks seda ei saa) kuid siis tuleb ka seda öelda. Kui annetusi küsida, tuleb olla siiski äärmiselt avatud ja aus. Jah, annetamine on vabatahtlik ja kindlasti on neid, kellele piisabki vaid ühest lakoonilisest kuulutusest kuid mõelda kui palju rohkem võiks abi saada, kui kõik on läbipaistev ja aus.

Miks vihastatakse küsimuse peale, et palju inimene ise on võimeline panustama looma raviks. No kui tõesti on rahakotis nii õnnetu seis, et sealt ei võluks mustkunstnik ka eurot välja, siis tulebki seda öelda. Ja kui on ikka võimalik ise ka panustada, siis tuleb ka seda teha. Lõppude lõpuks on ju tegemist ikkagi sinu enda loomaga ning võimalusega, et ravi jaoks raha kulub, tasub juba enne koera võttu arvestada. On olemas kindlustused või kasvõi võimalus nö sukasäärde koguda. Paraku on see inimestele ikka omane, et ärgatakse alles siis kui jama käes. Inimlik, mis teha 🙂

Kui abi on vaja ja kuskile avalikku keskonda minna seda paluma, siis tasub uurivatele küsimustele vastata ja proovida ennast teise osapoole rolli sättida. Kui oled sattunud korra petise ohvriks, siis arusaadavalt seda rohkem teha ei soovi. Ja kui ei ole midagi varjata ja ongi koer, kes reaalselt abi vajab, siis peaks olema ka konstruktiivsetele küsimustele vastamine lihtne ja tegelikult peaksid vastused varrukast võtta olema. Elementaarne on ka see, et täpne diagnoos, raviarst ja kliinik kohe abipalves kirjas on, lisaks ka summa, mis olemas ja mis puudu.

dog-vaccination-vet-doctor

Pikemalt tegutsenud gruppides on tekkinud tihti kirjutamata ja ka kirjas olevad reeglid. Näiteks koerainimestes on oma usaldusisik, kes oma kontole rahasid korjab, need kliinikule kannab ja aasta lõpus ka kokkuvõtteid teinud. Kui öeldakse, et ”meil käib asi läbi Riina”, siis oleks ju mõistlik võttagi temaga ühendust ja abi paluda. Kui antakse soovitusi, mida kuulutuses muuta ja juurde lisada, siis tasub neid kuulata ja proovida neid järgida. Lõpuks ei ole ju inimeste soov see, et loom abita jääks vaid just see, et loom rohkem abi saaks. Kahju, et selliseid soovitusi võetakse õelutsemise ja halvustamisena ning nagu öeldud, tihti üldse grupist lahkutakse. Kusjuures, minul tekib alati see tunne, et ju siis ikka nii palju seda abi vaja polnud. Võibolla ebaõiglaselt, ei vaidle aga tunne siiski on

Ja kui keegi tõesti laussolvangu välja tulistab, siis ignoreerimine on alati omal kohal. Keskenduda tasub ikkagi asjalikele kommentaaridele-küsimustele-soovitustele. Muideks, need suurimad skeptikud on tihti ka suurimad abistajad 🙂 Ning tegelikult ma leian siiski seda, et annetuste küsimine peaks olema viimane võimalus, sest ei ole ka abistajate rahakotid põhjatud ning lõpuks on koer ju oma omaniku vastutusel. Kui on endast kõik antud ja ikka on veel vaja, siis peaks alles pöörduma annetusi küsima

 

Eesti koerainimeste grupi kaudu ON väga paljud koerad abi saanud ja seetõttu tasub vihaselt lahkunud inimestel kirumise asemel maha istuda, peeglisse vaadata ja mõelda, et mis ise valesti tehti. Päriselt 😉

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Sünnipäev

Kellel muul kui ikka Sädel. Nimelt on mul nüüd kodus ametlikult täiskasvanud koer ehk siis poropätt sai eile 2. Kuigi mul on tihti tunne, et ta on koguaeg mul kõrval olnud, on teistpidi ikka naljakas, et kuidas ta nüüd siis nii ruttu kasvas. Alles ta ju tuli, pisike lontkõrvaline tegelane ja nüüd…mitte enam nii pisike ja täitsa kikkis kõrvadega koer, kes elu igapäevaselt vürtsitab 😀

IMAG2858

Igav temaga ei hakka. Eriti kui temal igav hakkab. Tema oskus inimesi ümber sõrme (või peaks ütlema, ümber käpa) keerata ja olla nunnu ja kratt samal ajal võlub mind igapäevaselt. Tundub, et mitte vaid mind, sest kui hommikul facebooki logisin, oli mul postkastis päris mitu kirja õnnesoovidega Sädele. Mina, kes näiteks oma sünnipäevast suurt ei hooli ja tihti pingutan, et mitte (tahtmatult) ebaviisakalt külm tunduda, olin õnnitlustest koera sünnipäeva puhul lausa heldinud 😀  Tõesti tegi südame soojaks, aitäh sõbrad 😉

Sädest ja ka Süsist olen tegelikult viimasel ajal vähe kirjutanud kuid mis sa teed kui igasugu muud asjad tahavad koguaeg hingest ja sõrmede alt välja tulla. Ausalt öeldes on pätid elanud ka vähe kodusemat elu ja ei ole nii palju kuskil käinud ja miskit teinud. Viimane näitus oli mõlemal eelmise aasta novembris Narva rahvuslik, kus Süsi napsas Säde eest võidu (SP,SK, PE1, TP ja TPJ) ja sai oma teise juuniorserdi. Säde oli tublilt teine   (SP, SK ja PE2). _Nüüd Märtsis läheb Süsi oma viimast juuniorserti püüdma ja Säde on jälle Narva poole aprillis teel. Seekord juba nö suurt serti jahtimas, et JCH tiitli kõrval ka EST VCH tiitel ilutseks. Märtsis on mõlemad kirjas silmauuringutel ja Sädele plaanin aprillis-mais ka muud uuringud teha. Kui tervisetulemused on korras, saab hakata aga edasi mõtlema, kas äkki  järgmine aasta armee pisiSädesid siia maailma tuua 😉 Suveks on muidki plaane kuid enne õhtut ei hõiska, elame-näeme

Ahjaa. Sädega käib nüüd usinalt harjutamas üks tubli noor neiu, Emma. Nimelt on neil kahel plaan hakata ehk junior händleri võitlustel osalema ja lisaks on plaan need kaks koos ka tavaringi saata. Minu meelest on nad fantastiline paar ja nende koostöö sujub väga ladusalt. Lisaks näeb minu ”not enough bone” koer tema kõrval tunduvalt kobedam välja kui minu kõrval (siit ka motivatsioon end vormi saada – koer näeb ringis parem välja)

 

Kuna olin eelmine aasta blogis usinam kui üleelmine, loodan, et see on tõusev trend. Ehk olen see aasta veel usinam? Algus muidugi paljutõtav ei ole kuid talvine aeg, ajan kõik selle kaela. Siis ongi kõik rahulikum ja niipalju miskit ei toimu. Ja kui porodest miskit kirjutada pole, siis elu ise (loe=facebook) annab piisavalt materjali, et taas sõrmedele valu anda 🙂