Kadekops ehk kuidas Loki Sädel külas käis

Sädel on kodukülas üks äärmiselt vahva sõber. Romagna veekoer Loki. Klapivad need kaks algusest saati  hästi ja Sädele ei meenu temaga koos olles kunagi oma vahel välja lööv pahur pool. Loki ise muidugi on äärmiselt šarmantne Itaalia poissmees ka, kuidas siis sellise seltskonnas ikka tujutseda

Kui selgus, et Loki isiklik kahejalgne peab korraks komandeeringusse sõitma ja Lokil oleks vaja ajutist öömaja, siis pikka mõttepausi ei tekkinud ja käsi sai püsti aetud, et meie võime võtta küll. Nõnda siis saabuski esmaspäeval meile Loki, koos hea tuju ja “pidžaamapeoks” vajaliku kraamiga. Sädel oli muidugi kohe rõõmu laialt,  Loki ka just kuumade tunnetega võlgu ei jäänud ja mäng läks kohe esimestel sekunditel lahti. Kui aga Loki omanik minema sõitis ja mina lahkelt Lokit tuppa kutsuma hakkasin, sain Säde aru, et seekord vist lihtsalt mängutunniga tegu ei ole ja tema lokiline sõber võib meile kauemaks jääda….

25344595_2007136945979867_1081531115_o

Toas ladusin Lokiga kaasa antud kraami laiali, mida Säde huviga inspekteeris.  Panin Loki pesa rõõmsalt Säde pesa kõrvale, mille peale Säde tuli, veidi põlastaval ilmelt seda nuuskis ja siis…oma närimiseks mõeldud naharulli oma pessa poetas, ilmselgelt märku anndes, et see koht on reserveeritud ja sina, Loki, püsi ikka oma pesas 😀 Kui reserveering tehtud, sai Säde veidi südamele rahu ja otsustas siis Lokile oma suurt karvast jänest (mänguasi) demoda. Küll aga saabus siis uus üllatus – ka Lokile oli kaasa antud pehme jänes, küll väiksem kuid see eest häält tegev. Noh, ei läinud just kaua kuniks Loki jänes oli Sädel hambus ja viimane sellega siis uhkelt ringi käis. Loki head tuju see muidugi ei seganud ja tema otsustas siis Säde jänest proovida.

Seda kõike aga jälgis äärmiselt põlastaval ilmel trepi pealt Sminsk, üks pere kassidest ja maja boss, oma pilguga mulle märku andes, et “no kelle sa siia kutsusid, sa rumal kahejalgne?” Ohkasin ja ütlesin talle ka, et ausõna on tegu normaalse koeraga ja kõik on kontrolli all. Tegelikult oligi Sminskil nagunii kõik kontrolli all ja nõnda ta ülbelt trepilt alla marssis, heites koerte poole veidi üleolevaid pilke. Säde otsustas seepeale Lokile  näidata, kuidas kassi kiusata saab ja Lokist oma “partner in crime” teha. Ei õnnestunud. Loki arvas, et las see kass parem olla ja mängiks ikka omavahel.
25344574_10215202273116007_573752090_o

Vaikselt hakkasid koju saabuma kahejalgsed pereliikmed ja siis kui Loki rõõmsalt esimest saabujat tervitama läks, sai Säde aru, et tema kui “ainukese ja kõige tähtsama” roll on ohus. Sujuva liigutusega lükati oma tagumikuga kõigepealt Loki ära ja siis suunati seesama pehme peps saabuja suunas, ilmselgelt vihjates, et “ainuke sabajuur, mida sa sügad täna, on minu!”. Loki hea tuju see taas ei seganud. Säde lemmikvõtteks see Loki külaskäigu ajaks jäigi. Nii kui mõni nurjatu kahejalgne otsustas Lokile tähelepanu liigselt pöörata, oli Säde ja tema tagumik silmapilkselt kohal 😀

Ööseks otsustasin Loki ka ikka oma tuppa magama võtta. Kui Loki pesa madratsi kõrvale maha panin (remondijärgselt magan ikka veel maas madratsil), oli Säde sellega väga rahul ja viskas end mõnuga madratsile. Võitlesin aga too öö migreeniga ja seetõttu pool aega ma rohkem rabelesin rahutult, kui magasin. Loki suur süda paistis ka muret tundvat, mis mul häda ja nõnda nägin korduvalt taas üles ärgates ühte habemega nägu mulle pimedas vastu vaatamas. Mingi hetk otsustas murelik Loki oma tagumiku ka madratsile toetada, mille peale tuli Säde seest välja üks suur sügav ohe. Kui Loki aga oma pehme lõua otsustas Säde seljale toetada, tuli veel üks ohe, veelgi suurem ja veelgi sügavam. Kui Loki tagasi oma pessa magama läks, puges Säde mulle nii lähedale kui võimalik, mulle meelde tuletades, et mina olen siiski tema isiklik kahejalgne lemmik ja ei kellegi teise 😀

Ka järgmisel päeval oli tagumikuvõte kasutusel kuid kuna ilm oli äärmiselt kehva, siis enamuse aja möödus koertel režiimil õues mängimas – puuris kuivamas. Seetõttu ei saanud kadekops väga palju oma oskusi näidata. Kui taas ülejäänud kahejalgsed koju jõudsid, küll see paar korda õnnestus kuid siis oli ka aeg juba Loki tagasi koju viia. Kui arvasin, et küllap Sädel veidi hea meel ka, et ta üksi koju tuleb, eksisin. Keeldus teine Loki värava juuret ära tulemast ja kui ta lõpuks liikuma sain, nägin, et Lokigi vaatab nukralt vihmas seistes järgi. Säde võib ju veidi kadekops olla kuid tema ja Loki siirast sõprust see ei riku 🙂

Ja lõpetuseks üks pilt meie maja bossist, kes arvas, et rätiku ei pannud ma teps mitte selleks maha, et vajadusel koerte käppasid kuivatada, vaid selleks, et temal oleks mugavam Loki toidu ja joogikaussi valvata 😀

25344438_2007137045979857_430531656_o

Advertisements

Üks Kohtumine Metsas

On kuidagi saanud juba väikeseks traditsiooniks, et pühapäeviti kohtuvad Säde ja Süsi Mähe metsas Käbi (ka porokoer) ja Lokiga (Romagna veekoer) ning naudivad siis üksteise seltskonda ja metsamõnusid. Isegi minu rassistist Sädele (kes näiteks labradoride kohta arvab, et kui on must, siis näita ust – st, et talle pruunid ja kollased labradorid sobivad, musta värvi isendite kohta on tal oma ja mitte kõige meeldivam arvamus) paistab metsaõhk hästi mõjuvat, viimane kord ei viitsinud ta väga isegi mööduva beagle poole pöördesse minna (kuigi-kuigi, tegu oli kahevärvilise koeraga, äkki Säde probleem jälle on vaid teatud värvi, antud juhul siis tricoloriga).

23518907_10155427102512199_9022135937093638410_n

Pailaps Süsi on…no on pailaps. Tema möödujatega jaurama ei hakka, möödub neist enam-vähem  rahulikult ja otsustab ikka üldjuhul sõna kuulata. Viimane kord aga jalutas meile vastu üks Inglise setter, mille peale siis Süsike juba kaugelt rõõmsalt saba liputama ja häälitsema hakkas. Kati, Käbi isiklik kahejalgne, pakkus kohe välja, et küllap Süsi seda koera kuidagi tunneb. Kuna Süsi oli nii rõõmus, pöördusin setteriga jalutanud vanema härra poole ja küsisin, et kas on võimalik, et vähemalt need kaks siis ninad kokku paneks, et koer kohe niiii tahab. Härra oli rõõmuga nõus ja küsis siis, et kas meie kolmik kõik ühest pesakonnast (Lokit kahjuks viimane kord ei saanud tulla, muidu oleks huvitav olnud, kas tema ka oleks meile “pesakonda sobinud ). Teatasime siis, et ei aga küll on nad kõik ühte tõugu. Saanud vastuse, et Lapi porokoer on ühine nimetaja, teatas härra rõõmsalt, et ooo, siin jalutab üks meeldiv vanaproua ka samasuguse koeraga. Selle peale  muidugi lõi minul ka peas lambi põlema, et ahaa, seepärast Süsi nii ekstaasi läkski ja teatasin härrale, et vot seesama koer ongi selle vanaproua oma, et mina tema lapselaps ja tulin ta koera jalutama. Vastuseks tuli aga, et ei tema koera nii ei mäleta, vanaprouat aga küll 😛

Minule jäävad endale meelde ikka koerad ja siis inimesed ning seetõttu olen vahel ikka pead murdnud küll, kui keegi nö linnariietes inimene mulle Lasnamäe vahel vastu tuli ja tere ütles. Proovinud siis talle ikka (poriseid) dresse selga ette kujutada ja  mingit koera ka kõrvale, et meenuks, kellega tegu.  Üldjuhul olen sama asja ka teiste koeraomanike juures märganud (näiteks meenub, kuidas Lasnas elades, möödusin pea iga hommik tööle minnes ühest koeraomanikust, kelle koeraga Säde ikka jalutusplatsil mängis. Võttis pikalt aega, enne kui ta mind ka ilma Sädeta ära tundma hakkas ja hommikuti teretama hakkas.enam-vähem jõudsin juba ära kolima sealt hakata selleks ajaks ). Küllap siis kas härral ongi hea mälu nägude peale või..on mu vanaema lihtsalt nii meeldiv vanaproua, et jääbki nii hästi meelde. Ma ise usun rohkem viimast 😉

 

Remont ja Kriis

Remont on tegelikult tore. Toad saavad värskenduse ja kõik tundub justkui uus. Saab asju eest ära pakkides lahti paljust mittevajalikust kraamist ja pärast alles jäänud vajaliku tagasi pannes on KÕIK nii viisakalt paigutatud ja korras et kohe imelik hakkab 😛
Ainult, et mina, kellele meeldib sõita mööda uusi marsuute ja kes hea meelega reisiks riikidesse, kuhu paljud just turistina sattuda ei soovi, ei kannata absoluutselt kodust remonti. Õigemini ei kannata seda, kui ma pean ennast oma kallist magamistoast välja ajama ja kaotan ära selle nö oma turvalise nurga. Ma ei oleks tegelikut arvanud, et ma lausa zombistun ja kaotan totaalselt pea, motivatsiooni, une,  kaine mõistuse jne 😀 Ehk siis pea 4 nädalat, neist 3 ikka totaalselt, sõbrustasin ma stressi ja sellest tuleneva motivatsioonikriisiga. Otse loomulikult kannatasid selle tõttu minu suure suuga välja lubatud postitused “Koerad Ja…” seeriast. No pildid on, tekst on ka justkui olemas kuid ei suuda mõistus näppe niipalju kontrollida, et need klaviatuuril ka miskit asjalikku kokku koostama hakkaksid. Mingi hetk ma andsin lihtsalt alla ja mõtlesin, et ega see ju igavesti kesta saa ja kui parem hakkab, küll siis kõigepealt ette ja taha vabandan ja siis ka lõpuks teksti ära viimistlen. No vabandus on nüüd siin ehk siis mul hakkaski parem. Sain oma magamistuppa nimelt tagasi kolida 😀

Küll aga hoian veel veidikene järgmist postitust mustandite seas. Miks? Põhjuseks väike üllatus, mis seotud “Koerad ja …” seeriaga kuid ennem ei tahaks midagi rääkida, kui asi “ahjust väljas” 🙂

Aga kuidas Säde remonti üle elab? Arvestades seda, et tema närvid on, erinevalt minu omadest,  korras, siis tema võtab asja mõnuga. Paar esimest ööd ta muidugi oli veendunud, et magama minnakse ikka üles (paiknesime ajutiselt alumisel korrusel) ja ma pidin teda süles tagasi trepist alla tassima. Siis ta sai muidugi aru, et all magamisel on ka omad plussid, nimelt saab ta end ükskõik millal madratsile magama visata ja ei pea enam nõudlikult trepi alumisel astmel mossitama, et rumal omanik lõpuks aru saaks, et koer tahab üles pikutama minna 😀 

Ehk siis tuleb aia peale panna silt “Koer on OK, Perenaisel närvid läbi” 😛

Sügis, Säde ja Süsi

22690591_1958404517748990_1053598707_o

22690680_1958404734415635_1796226382_o

22690263_1958404691082306_1905008045_o

PS! Koerad ja … sari jätkub, vaid see nädal jääb postitus vahele. Töö, õpingud, väiksemad või suuremad ajavahed jne jne, on veidi kaikaid kodaratesse loopinud ja seganud minul ja/või vestluskaaslastel korralikult muljetada. Kui aga huvitab, et kuidas näiteks noored Alžeeria poisid oliiviraksus käisid, et salaja kodustatud koertele süüa hankida, kas Tuneesias ka koertenäitusi toimub või kuidas Sri Lankal tänavakoerte elu on, siis kõik see ja nii mõndagi veel, on tulemas. Saabuva nädala lõpus saab juba järjekordset postitust lugeda 🙂

Loom vs Kohvimasin

“Poleks kunagi arvanud, et see koeravõtt nii raske saab olla”, ohkas paar päeva tagasi mu vestluskaaslane südamest. “Küll ikka vaata, et oleks dokumendid ja siis veel seda ka, et mis dokumendid ja et siis ka ikka valesti kohast ei võtaks”. Olime nimelt just lõpetanud vestluse teemal FCI, alternatiivorganisatsioonid, millerdus, backyard breeder jne..
“Tõsi, tundub keeruline küll kuid ega sa ju telefoni või kohvimasinat ostes ka ilma eeltööta poodi ei lähe?” avaldasin arvamust. Vestluskaaslane puhkes naerma ja sõnas, et tõsi, suure kohvisõbrana uuris ta mitu pikka nädalat, et  milline masin, mis funktsioonidega, kas kapslikohvi või mitte, kaua kehtib garantii ja tegi lausa oma facebooki seinal sõprade-tuttavate seas küsitluse, et mida keegi soovitab. “Telefoni ostsin küll nii, et läksin poodi ja valisin lihtsalt sellise, mis too hetk silma jäi ja rabasin ära”. Peale väikest pausi aga lisab “Ja ma pole kohe üldse rahul”…

…Kurb tõsiasi on aga see, et nädalast nädalasse võibki näha inimesi, kes tõepoolest kodumasinat ostes teevad tublit eeltööd kuid koera/kassi hankides minnaksegi lihtsalt “poodi”  ja haaratakse mis kätte jääb.  Tõulooma ihalejatele piisab sellest, et müüja mainib, et “ausõna on tõupuhtad, pabereid lihtsalt ei teinud” ja kaup koos.  Tõupabereid peetakse alatihti mingisuguseks eputamise märgiks või millegiks, mis kohustab käima näitustel, hoolimata sellest, et internet on täis infot, mis selle müüdi ümber lükkab. Kuid ega keegi ju ENNE looma võttu internetist justkui midagi kuulnud polekski, vaid alles pärast leitakse üles erinevad grupid, pahatihti juba siis kui koju toodud loomalapsega miskine mure paistab olevat. Tundub justkui absurdne, et samal ajal kui ilmuvad mitmed hoiatavad lood Narva või Läti kutsikavabrikutest või  Tallinnas tegutsevast kassitehasest, siis muidu sotsiaalmeedias aktiivsed inimesed ei ole neist kuulnudki ja leiavad ikka ja jälle tee nende vabrikantide juurde. Sisestatakse endale, et tegelikult ma ju teen heateo, sealt looma ostes, sest ma ju päästan ta ära. Ei, ei päästa. Iga selline “päästja” on vaid vesi milleri veskile ja ainuke asi, mis tõesti neid loomi aitaks, oleks sealt selg ees välja tulemine ja sellistest vabrikutest näiteks ELSile teada andmine. Ainuke asi, mis neid loomi tõesti päästaks, oleks see, kui need vabrikud töö lõpetaks. Aga niikaua kuni on ostjaid, niikaua see rõve äri ka vohab.

iStock-494895504-640x330

Saan aru, et inimesi ahvatleb odavam hind kuid kas tõesti ei pane kedagi mõtlema, miks see hind nii odav üleüldse on? Sagedalt kuuleb sajatusi korralike kasvataja suunas, kes siis vaestelt kutsikatahtjatelt seitse nahka tahavad koorida aga kas tõesti ei huvituta, MIKS see hind selline on? Mina ei ole kasvataja, küll aga olen nende köögipoolele nina pistnud ja tean, kuidas hind kujuneb. Minul näiteks ei ole küsimust, miks on korraliku tõukoera hind nii kallis, minul pigem on küsimus, miks nende laadsete hind on nii odav? Kuigi , ma tegelikult ka tean miks. Pole ju näiteks kalleid paaritustasusid, vanematel ei ole enamasti terviseuuringuid, hea kui kutsikad ussirohtugi saavad.
“Aga milleks pean mina üldse kinni maksma sõidu isase koera juurde, kodu lähedal ju sama tõugu ka?” võivad nüüd paljud küsida. Noh, ei ole ju see aretus niisama lihtne, et võtan aga porokoera ja teise porokoera ka ja hakkan aga “tõugu tegema”. Aretusel on ikkagi eesmärk tõugu hoida ja säilitada sellisena, nagu ta peaks standardi järgi olema. “Aga milleks see tavalisele koeraomanikule?” – No näiteks minule hirmsasti meeldivad porokoerad. Kohe nii hirmsasti meeldivad, et tahan lähitulevikus veel ühte. Ja kindlasti ka 10 aasta pärast. Ka 20 aasta pärast. Kui tervis aga lubab, siis 30 aasta pärast ka. Ja ma tahan just täpselt sellist porokoera nagu üks korralik isend olema peab. Öelge mulle, kulla inimesed, kuidas selline porokoer peaks üldse säilima, kui kõik hakkaks paaritama meetodil “peaasi, et sama tõugu on”? Võibolla ma 10 aasta pärast tõesti veel saaks mõne hea isendi, 20 ja 30 aasta pärast oleks see tunduvalt raskem, kui mitte võimatu. Lisaks välimusele peaks ju veel jälgima ka iseloomu, tervist, tööomadusi – see kõik teebki porokoerast porokoera, mitte vaid sugupuu täis sama tõugu koeri

Sugupuu – oeh, olen märganud inimesi eri gruppides tõstmas kisa inbreedingut (suguluspaaritust) või linebreedingut (liiniaretust) kasutanud kasvatajate suhtes  (selgitused antud väljendite kohta leiad Koer.ee leheküljelt)  Tõsi, mõnikord on see kisa õigustatud, mitte küll alati. Küll aga tekib vahel küsimus, miks ei ole sellist kisa laadsete tootjate kuulutuste all. Miks ei ole seal kümneid küsimusi, kas ei olda kindel, et pole lähisugulasi omavahel paaritatud? No näiteks mõned aastad tagasi sattusin märkama, kuidas kaks isast pikakarvalist taksi on Eestis andnud oma  massilise panuse järglaste saamisel ja õudusega aimasin , kui suur on teoreetiline risk, et “lihtsalt nummide” taksikutsikate tootmisel pannakse kokku sama isase järglasi. Aga kui EKLi andmebaasis pole näha, siis pole probleemi? 😛

Korra veel tagasi hinna juurde. Ma saan aru, et tõukoera/kassi kõrge hind võib olla hirmutav kuid kas seda looma peab just praegu, kohe, täna, veel parem kui eile, tahtma? Kuidas oleks variandiga, et paneks mõne aja raha kõrvale ja ostaks siis selle looma? Eks võimalus säästa need sajad eurod, võttes paberiteta laadne, on muidugi ahvatlevad aga kas nädala pärast surnud kutsikas on ikka sääst? Või kui need sajad eurod saab kohe panna loomaarsti kontole, siis mida täpsemalt säästetud sai? Raha ja närve igastahes mitte. Muidugi võib ju ka alati mõelda, et ah, minuga nii ei lähe kuid… traumapunktidest ja kalmistutelt leiab sadu inimesi kes ka arvasid, et nendega ei juhtu  😀

Ei, ma ei taha väita, et paberitega tõuloom ostes on alati kõik lilleline ja kena ja midagi ei juhtu. Muidugi on ka seal tõrvatilku. Risk saada loom, kelle tervisega ei ole kõik korras, on ka tõuloomade puhul, küll aga on see siiski väiksem. Inimesed on langevarjuta kõrgustest alla hüpates ellu jäänud kuid eks see maandumine ikka varjuga ole parem vist küll või mis?

Kui jätta kõrvale kõik muu, siis kulla koera/kassitahtja. Kui sa oled enda jaoks mingi tõu välja valinud, siis peaks justkui eeldama, et sulle ka see tõug meeldib. Siis miks sa oled valmis riskima võimalusega, et ei kasva sellest loomapojast just seda tõugu, mida soovid? Neid lontkõrvalisi “saksa lambakoeri”, põlvekõrguseid “yorkisid” ja palju muid huvitavaid laadseid leidub meil piisavalt, kõik ostetud heas usus, et ausõna on tõupuhtad  (Kuiv fakt järgi kah – tõugu tõestab ainult tõutunnistusega, kui mind ei usu, siis pöörduge näiteks kindlustusse ja proovige laadne tõukoera pähe kindlustada 😉 )

Ja mis peamine? Miks sa oled valmis tegelikult sellele tõule, mida väidetavalt armastad, vett peale tõmbama? Kui sind tõesti ei huvita, mis saab sellest tõust, mida võtta plaanid, paarikümne aasta pärast, siis mille paganama pärast sa üldse teda tahad? Ja kui ma ei väsi kordamast – kui tõug üleüldse ei ole oluline, siis miks sa ei sea pilku varjupaikade/hoiukodude/MTÜde suunas? Palju imevahvaid isendeid on neil kodu otsimas, üks uhkem kui teine

Kokkuvõtteks tahaks tagasi jõuda sissejuhatuse juurde. Eeltöö, inimesed, eeltöö. Loom ei ole kohvimasin kuid eeltööd mõlema võtmise/ostmise puhul peaksime kindlasti tegema. Ja kui eeltöö kohvimasinat võttes oli kehv ja masin tuleb kuskile mujale “deporteerida”, siis usutavasti sellest suurt traumat ei sünni. Loomaga…no ei ole nii lihtne  ja kui perel endal ei teki looma hülgamisest traumat, siis loomal kindlasti

Kui tõesti loomavõtu soov on suur ja tahaks  olla just see inimene, kes enne ostutehingut nõu küsib ja infot kogub, siis julgen soovitada näiteks selliseid facebookis leiduvaid gruppe
Otsin/pakun kutsikat või koera – koerahuvilistele
Kiisusõbrad – kassihuvilistele
Ja kui on konkreetne tõug välja valitud ja teada, mida hing soovib, siis kindlasti on hea lahendus pöördumine tõuühingu poole. Nimekirja meie tõuühingutest leiab Kennelliidu lehelt

Ehk lõpetuseks,ei ole mõtet “päästa ja säästa” sealt, kus seda ei ole vaja. Mõtleme oma otsused läbi, pole vaja  karta võhik olemist ning nõu küsimist ja proovime kainel mõistusel emotsioonidest üle olla. Ärgem olgem vesi millerite veskil 🙂

 

Koerad ja India

1200px-Flag_of_India.svg

India. Riik Lõuna-Aasias, rahvaarvu poolest lausa teisel kohal kogu maailmas. Üle miljardi inimese, üle 100 erineva keele, 29 osariiki, millest igaüks  oma erinevustega moodustaks justkui täiesti eraldiseisva riigi .Ja kui enamasti kipub esimene loom, mis Indiaga seondub, olema lehm,  siis koertel on samamoodi väga oluline roll

Kes ise Indias käinud või juhtunud vaatama mõnda reisisaadet, dokumentaali vms sellest riigist, on vast kindlasti täheldanud seal leiduvat tänavakoerte uputust.  Need koerad tunduvad olema pea igalpool kus vaid võimalik olla ja ei lase end nad pahatihti millestki häirida.  Just peamiselt tänavakoerte ellu seekord pilgu heidamegi ja teejuhiks meile on kohalik noormees Vinay (23). Kuid juttu tuleb muust ikka ka 🙂

22546830_1256023157836531_2118764821_o

Alustuseks-selgituseks paar põhjust, miks on tänavakoertel nii rahus lastakse olla, miks pole pikki aastaid nende populatsiooni üritatud kontrolli alla saada ja miks nad ennast suhtkoht mugavalt ja turvaliselt tunda saavad.
1. “Mahābhārata – vanaindia eepos, üks mahukamaid luuleteoseid kogu maailmakirjanduses. Seal leidub lugu kuningast nimega Yudhishthira, kes peale suure sõja võitu ja kuningriigi üleandmist vennapojale, otsustas minna püha Himaalajasse rahu otsima. Koos oma nelja vennaga asusid nad jala teele sihtkoha suunas ning nendega liitus omavoliliselt ka üks koer. Järgemööda surid teekonnal kõik tema vennad, vaid koer jäi tema kõrvale kuni ta sihtpunkti jõudis. Seal palus Indra,, piksejumal, kuningal koer hüljata, enne kui ta paradiisi siseneb. Yudhishthira keeldus, rõhudes koera lojaalsusele. Koer muideks, tuli välja, oli tema ristiisa Dharma, kes ennast oli siis neljakäpaliseks maskeerinud.

Tegu on hästi lihtsustatud variandiga kogu loost kuid põhiline point on selles, et Indialased usuvad tänu sellele, et kui sa oled hea inimene, on koer sinu kõrval kuni lõpuni välja

Yudhisthira_with_a_dog_as_a_chariot_from_heaven_arrive

2. Mitmes Indias leiduvas usundis on tähtsal kohal reinkarnatsioon ehk siis taassünd, hingede rändamine uude kehasse. Ehk siis kunagi ei tea, kas vastu jalutav tänavakoer pole saanud mõne sinu sõbra või sugulase hinge

Vinay lisab muidugi, et seda usutakse aina vähem ja vähem kuid tänu sellele on raske olnud siiamaani näiteks raske populiseerida tänavakoerte massilist sterilisatsiooni, rääkimata ka ohtlikemate isendite eutaneerimisest. Noh, ei hakka ju riskima, et oma vanaisa steriliseerid 😀 Ja kuigi üldjoontes koerad on ohutud, juhtub seal ka rünnakuid inimeste vastu. Ka Vinay on seda korduvalt tunda saanud.

Ahjaa, üks huvitav fakt veel. Kuigi mitmel pool maailmas  musta värvi koeri peetakse kuidagi halva õnne toojateks, siis vana India traditsiooni kohaselt oli püha asi just musti (tänava)koeri laupäeviti toita  😛

22450603_1253716594733854_1526546528_o

Pühakirjade tõttu või mitte, koeri on lemmikutena peetud Indias kaua ja nõnda ütleb ka Vinay, et tema sõpradel-sugulastel on paljudel koerad kodus. Üks asi, mille poolest koeri eriti hinnatakse, on nende valvuriomadused. Siinkohal tahaks juhtida tähelepanu, et valvurikoera all ei mõelda suurt hirmsat elajat, kes halbade kavatsustega inimesed ära sööks vaid just haukumisega teavitamist, et keegi võõras kuskil luusib. Muideks, tänavakoerad on omavahel samuti territoorumi ära jaganud ja nõnda hinnatase ka neid isehakanud valvuritena kõrgelt. Siit väike juhis lisaks, kui keegi India reisi planeerib. Kui satud õhtusel ajal tühjale tänavale kus vaid koerad koha hõivanud, ära parem edasi mine. Sa oled nende jaoks seal võõras, keda nad ära ajama peavad. Küll aga päevasel ajal inimrohkes kohas võid isenditega, kes su tähelepanu või söögipoolist noolivad, julgelt suhelda ja kohalike inimeste kombel neile ka ampsu leiba või muud koerale sobivat pakkuda 🙂

22217689_1493708180698708_1645011889_o

Koeri hinnatakse ka muude omaduste, kui vaid valvurirolli tõttu. On jahikoeri (India oma tõugude seas leidub mitu hurdalist, keda selleks otstarveks kasutatakse), lihtsalt seltsikoeri (India spits näiteks), koerad riigiteenstuses jne. Hea näide tänulikkusest koerte vastu, on kurikuulus pommikoer Zanjeer. Aastal 1993 oli linn nimega Mumbai järjepidevate pommirünnakute all ja Zanjeer oma uskumatu ninaga leidis üles suurtes kogustes lõhkeainet, pomme, käsigranaate jms, hoides sellega ära lugematul arvul plahvatusi ja päästes nii tuhandeid elusid. Kui Zanjeer vanadusse suri, korraldati talle suurejooneline matus, mida kanti üle lausa riiklikus televisioonis
Untitled-design-29

India on siiani esimene riik (pean silmas just oma blogipostituste seerias), kus leidub  seadusi lemmikloomade julmade kohtlemise vastu.  See puudutab otse loomulikult ka tänavakoeri. Probleem on pigem selles, et julmureid on raske leida ja niigi ülekoormatud politseijaoskonnas tunde ja tunde oodata, et avaldust teha, on paljudele Indialastele liig. Nõnda siis toimib süsteem, kus vigastatud looma üritavad kohalikud oma jõududega ravida ja kui keegi peaks koera halva kohtlemise tõttu vahele jääma, ootab teda vihase rahva omakohus. Jah, see ei ole tegelikult õige lahendus, mõtlen just seda teist poolt kuid eks mingil määral hoiab hirm saada lintšitud paljud retsid vaos. Muidugi, tekkinud on aina rohkem  erinevaid seltse ja organisatsioone, mis koeri (ka muid loomi muidugi) aitavad ja väärkoheldud loomade suhtes õigust nõuavad.  Samas on tore, et inimesed võõraid tänakoeri ka omaks peavad ja neid aidata soovivad. Vinay räägib kohe loo, kuidas üks tema pere farmi “mitteametlik” koer teise koeraga kiskuma minnes kõvasti pureda sai ja kuidas isa siis koeraga loomaarstile tormas ja ta elu päästis. Koer elas muideks rahulikult peale seda vanaduseni välja 🙂

22369067_1251460738292773_1579586370_o

 

Indias on koerakultuur kõvasti arenenud, toimuvad mitmed näitused, India kennelliit promob kõvasti kohalikke tõuge, tuuakse välismaalt sisse uusi tõuge jne. Kusjuures, üks India koerteaktivist kutsus lausa facebookis üles kaasa mõtlema, et kas on õige tuua nende kliimasse põhjamaised tõuge nagu husky, malamuut jne. Kvaliteetset toitu saab lihtsalt kätte kuigi põnev on see, et kohalikele koertele antakse ikkagi peamiselt leiba-piima, kuivtoit on “välismaa koertele”. Ka kohalike kodutute koerte adopteerimine vaikselt-vaikselt tõuseb, kuid inimestel pahatihti segab seda tegemast hirm nende metsikuse ees. Nagu eelmises lõigus mainisin,  omamoodi on neid koeri kodustatud juba mõnda aega. Näiteks Vinay enda pere otsustas peale pere teadlikult võetud koera lahkumist mitte uut kutsikat võtta, vaid hakata toitma nende farmi ümber luuravaid koeri. Vastutasuks osutasid koerad neile hädavajaliku valveteenust ehk andes märku, kui mõni võõras majapidamisele lähenes. Ei ole nende pere ainuke, kes sellist käsi peseb kätt (või käsi peseb käppa) süsteemi kasutanud/kasutab, tegu päris levinud tavaga Kuigi inimesed siiski arvavad, et neid koeri päris kodustada ei saagi, siis ma omakorda leian, et eks puudu jääb ka teadmistest ja oskustest.

22450849_1253716858067161_1219069513_o

Kui läbi aegade on tänavakoeri peetud normaalseks elu osaks, siis uuem põlvkond on hakanud asja nägema teise pilguga. Kasvõi fakt, et viimastel aastatel on suuresti sagenenud liiklusõnnetuste arv, kus üheks osapooleks koer, paneb inimesi aru saama, et asi on kontrolli alt väljas.Tänavakoerte populatsioon on läbi aastakümnete olnud suhteliselt sama arvuga, mootorsõidukite arv aga on ju kasvanud. Kuid  peamine mure on siiski selle üle, et koerad ei saa regulaarset hoolitsust ja toitu. Vinay leiab, et lahendus oleks massiline steriliseerimine, mis samm-sammu haaval aitaks kaasa uute pesakondade tekkimisele, mis ju uusi tänavakoeri juurde tekitab. Aina rohkem levib  ka tänavakoerte kutsikate adopteerimine, peamiselt just noorte seas. Iga kodustatud koer on juba mitu potentsiaalset pesakonda tänaval vähem

 

Kuigi tavakodanikud üldiselt peavad koeri ühiskonna elementaarseks osaks, on koerahammustuste arv kasvavas tõusus ja India on maailmas esimesel kohal marutaudi diagnoosiga inimeste seas . Tänavakoerte liigse populatsiooni vastu on nii mõneski linnas võideldud väga radikaalsete meetoditega, mis omakorda põhjustas kohalikes suure pahameeletormi. India sinine rist (loomakaitseorganisatsioon) on suutnud teha suure selgitustöö ja nõnda juba paljudes omavalitsustes toimibki edukalt plaan “püüa kinni – steriliseeri/vaktsineeri – saada tänavale tagasi”.

22429445_1253717431400437_1321834513_o

 

Indialased teavad, et nad vajavad koeri. Nad teavad, et tänavakoerad on nende endi tekitatud. Nad teavad, et enam ei saa asjad nii jätkuda. Probleemi tunnistamine on juba suur samm asjade paranemise suunas. Peab muidugi aru saama, et India on ülisuur riik, kus miskit ei muutu lihtsalt sõrmenipsuga ja kõik võtab aega. Üks positiivne näide tuleb aastast 2014 kui Dehli politsei “palkas tööle” mitmeid tänavakoeri, treenides nad välja tublideks politseikoerteks. Tõestus, et tänavakoerad on kodustamist väärt küll 🙂

22471869_1253717711400409_612951322_o

Koerad ja Maroko

1200px-Flag_of_Morocco.svg

Maroko, riik Põhja-Aafrikas, mis Eestlastele just nii tundmatu ei ole ja eks  nii mõnigi on seal ka kohapeal käinud. Stabiilne olukord riigis ning palju kauneid kohti ja ehitisi, mida külastada ja imetleda on Marokost teinud populaarse reisisihtkoha. Maroko on samuti FCI liige ja Marokol on ka kaks tõugu, mida FCI tunnustab – Aidi ja Sloughi. Kord aastas toimub Marokos ka kahepäevane rahvusvaheline koertenäitus ning eelmine aasta olevat seal ka Rottweilerite erinäitus toimunud 🙂

Reda (29) ei tea kohalikest koertenäitustest küll midagi kuid koerad on tema elus olnud pea terve eluaja. Esimene koer, Dobermann, võeti perre siis kui Reda oli 4 ning peale Dobermanni lahkumist sai uueks pereliikmeks Saksa lambakoer. Hetkel aga jagab Reda oma elamist koos 1,5 aastase koeraga, kellel nimeks Scooby-Doo. No on suur ja pruun küll 🙂 Scooby-Doo elu algas küll mitte kõige meeldivamalt, nimelt on ka tema üks nendest koertest, keda autost nagu tühja kohvitopsi välja visatud. Paar nädalat elas koer Reda sõbra juures, kes siis lõpuks Scooby talle tõi
Koos koeraga kolis Reda ka pealinnast Rabatist, kus elupaigaks oli suur eramaja, kohta  nimega Dakhla (Lääne-Sahara, kuigi de facto Maroko poolt hõivatud, paik kus meri ja kõrb laiuvad kõrvuti), kus nüüd elatakse korteris. Suurim (või ka pea ainuke, voodikoht jalutuskäigud ja muu täisväärtusliku koeraelu juurde kuuluv säilis) muutus koera elus oli toidumenüüs. Pealinnas sai Scooby-Doo nii spetsiaalseid krõbuskeid kui ka näiteks tema erilist lemmikut kanaliha, siis nüüd Dakhlas on menüüs ka….kaameliliha! Midagi meie jaoks nii eksootilist kuid umbes sama üllatav oli Redale kuulda, et mul koer samal hetkel  hirvelihaga maiustas 😀

 

 

Ka Reda tüdruksõber on koeraomanik. Temale kuulub väike chihuahua-mix Murphy, kelle kirjeldamiseks olevat sõnad aktiivne ja mänguline justkui loodud 🙂

 

 

Fawda (24) on 11-kuuse karvapall Lucy õnnelik omanik. Tal on koerad olnud kodus lapsepõlvest saati, koeri omasid nii isa kui ka vanaisa. Vanaisal pidavat hetkelgi 8 kassi ja koer olema.  Fawda ütlebki,  et kogu tema perel on loomadega ja eriti koertega olnud koguaeg eriline side ja nõnda õppis ka temagi koeri juba lapsena armastama ja austama. Lucy omanikuks sai Fawda samuti tänu isale, nimelt tuli kutsikas just tema isa sõbra kaudu
Lucyst räägib ta mõnusa õhinaga ja nagu üks hea koeraomanik ikka, on ta äärmiselt uhke ta üle. Naerdes mainib, kuidas Lucy suudab oma olekuga ka tema koeri kartvad sõbrad teda hellitama ja sügama panna, kuidas pisike kuid vapper koerake tänavakoertele vokaalselt koha kätte näitab, kui need tema arvates omanikule liiga lähedale tulevad ja kuidas peale tunnist aias müttamist näeb Lucy välja nagu tõeline sopahunnik. No need lihtsalt koeraomaniku rõõmud, mida me enamus teame ja tunneme 🙂

 

 

 


Soukaina (24) elu koos koertega sai alguse varajases nooruses, kui tema isa leidis tänavalt koera, kelle otsustas koju kaasa tuua. Sellest sai alguse nende pere omamoodi rescue, sest peale seda adopteerimist, on nende perest läbi käinud veel 9 koera, kes kõik on eelmistele omanikele üleliigseks jäänud. Ka Soukaina isiklik koer on tulnud facebooki kaudu, kus vaid paarinädalasele kutsikale ruttu kodu otsiti. Neiu ei suutnud ka seda koera abita jätta ja kuigi loomaarstid palju lootust ei andnud, on nüüdseks see endine hädaline juba 2 aastane aktiivne ja terve koer.  Tasub veel lisada, et Soukaina ohkab, et veterinaarteenus on Marokos väga väga kallis ning see ka paneb piiri hädaliste arvule, keda ta aidata tahaks. Alati tahaks ju rohkem teha…
Hetkel on õpingud neiu Marokost Kanadasse viinud ja koer elab ajutiselt tema vanemate juures. Kuid tal on kindel plaan koer Kanadasse toimetada, kui saab selleks piisava raha kokku. 1500-2000 eurot küll, nagu ta arvutas kuid igat senti väärt. Tema pähe ei mahu kuidagi teadmine, et kolimine, mis sest, et  “teisse maailma otsa”, oleks põhjus tema truu sõber maha jätta 🙂

 

 

 

 

Oumaima (22) armastus koerte, eriti just Saksa lambakoerte vastu, sai samuti alguse varajases lapsepõlves. Tema isa töötas politseis justnimelt koertega ja tihti tõi ka oma neljajalgseid töökaaslasi koju. Nii ei mõelnud ka tema pikalt, mis koeraga oma elamist jagada. Hetkel on neiul kodus pikakarvaline Saksa lambakoer Jack ja kass. Oumaima on sakslastest siiras vaimustuses ja ülistab tõugu taevani.  Kuid lisab, et üleüldiselt ongi koerad tema jaoks tõeline armastus ja ei kujutaks üldse ette, et peaks ilma elama. Kodu pole kodu ilma neljakäpalise sõbrata

Kõik inimesed, kellega ma rääkisin, tunnevad suurt muret Maroko tänavakoerte pärast. Vabatahtlikud küll tegutsevad ja Fawda ütleb, et aina rohkem saab kodutuid  koeri-kasse steriliseeritud ja tagasi tänavale lastud, kuid neid loomi on lihtsalt nii palju, keda aidata. Ka Hamza (24) mainib, et tema kodulinnas, Nadoris, on neid hordides ja ainuke kord, kus valitsus tegutses, oli peale seda kui marutaudis koer möödakäijat pures. Hamza kodulinnast aga paarkümmend kilomeetrit eemal on Maroko territooriumil, kuid Hispaaniale kuuluv linn nimega Melilla, kus pidavat justkui teine maailm asuma. Ei mingeid tänavakoeri ja nagu Hamza kirjeldab “Seal on justkui nagu Euroopas ikka, koerad sõidavad autodes, pea aknast väljas ja osadel on ka naljakad soengud lõigatud” 😀

Muhammed (23) pole kunagi koera omanud kuid temal on kindel soov justnimelt üks tänavakoer adopteerida. Noormehe süda tilgub verd kõigi loomade pärast ja ta tunnistab ausalt, et kui finants lubaks, rajaks ta väikese “ühe mehe varjupaiga”. Hetkel “segab” igasuguseid plaane aga ülikool ja seetõttu tema panus ongi vaid võimalusel kodututele loomadele toidu ja tähelepanu jagamine. Kodulinn Oudja kandis pole ta marutaudijuhtumitest kuulnud ja tänavaloomade vastu puudub temal igasugune hirm. Ka ühel õhtul, kui tühi kõht Muhammedi võileivajahile viis, põrkas ta kokku ühe koeraga, kellel oli ilmselge plaan pool võileivast endale saada. Plaan läks ka läbi 😀

 

 

 

Tegelikult tunnistavad kõik mu vestluskaaslased, et kuna riik ei jõua ja taha ja saa kodutute loomadega tegeleda, siis nii need “poolikud võileivad” ja muu söödav ikka tihti tänavakoertele läheb. Muidugi ei ole see lahendus, mis tänavakoerte probleemi lahendaks kuid nagu ka eespool mainitud, vabatahtlikud tegutsevad ja inimeste teadlikkus loomapidamisest tõuseb. Pea kõigil vestluskaaslastel on see nn koerakultuur juba sünnikodust saati, kus koeri on pere üheks osaks peetud. Ka Mohamed (25) mäletab juba lapsepõlvest, kuidas tema ka ise koeri pidavad vanemad teda manitsesid koeri austama ja ka tänavakoertesse hästi suhtuma. Ainuke asi, mille eest isa hoiatas, oli see kui hommikul vara tänaval liikudes mõni ehitus- või automüügiplatsi valvekoer lahti saanud ja siis pidavat vaid kiired jalad aitama 😀 Need koerad olevat ka hästi ära tuntavad, suured ja karvased, tigedad olendid. Küll aga lisab, et siiski peab hoiatama, et Casablanca lähedal on omamoodi juba legendaarsed metsistunud koerte kambad, kes seal aastakümneid olnud ja nendest tasub eemale hoida. Need koerad ON ohtlikud. Ehk siis siit ka vihje eestlastest turistidele. Usaldame kohalike infot 😛

Maroko kohta võib julgelt öelda, et koerasõprade hulk seal on märkimisväärne. Lisaks kõigile siin postituses mainitud inimestele, tahtsid oma kiindumust neljakäpaliste vastu demonstreerida veel mitmed, kellel koeri küll veel pole, kuid soov teda omada suur. Omar (28) näiteks unistab Husky omamisest kuid itsitab siis, et Maroko kliimas see vist hea mõte pole ja kas peaks unistuse täitmiseks mõneks ajaks vähe külmemasse kliimasse kolima 😀  Younes  (26) õppis Hollandis ülikoolis ja tema sealne sõbranna tutvustas talle kuldseid retriivereid ja nii õhkab noormees siiani selle tõu järgi. Samuti Hollandis ülikoolis käinud Meryem (28) aga muigab, et kui seal tänaval naisterahvast koos 7 väikese chihuahuaga, tundus talle, et selline võiks temagi tulevik olla
Mõni tahtis kasvõi oma sõprade koertest rääkida, peamine, et saaks vaid kuidagi näidata, et koerad ON Marokolaste seas tähtsal kohal. Nii saan kuulda taksidest, saksa lambakoertest, spanjelist kui hunnikutest segaverelistest, kes kellegil kuskil kodus täisväärtusliku koeraelu naudivad

Minu jaoks oli lahe kuulda, kui paljudel on koerad olnud kodudes juba lapsepõlvest saati ja kuidas vanemad on õpetanud mitte vaid koeri armastama vaid ka austama. Just nimelt sõna austama käib kõigi suust läbi. Khalid (30) räägib loo, kuidas ta väiksena mänguhoos palliga kogemata pere ühele koerale pihta sai ja kuidas tema isa siis  tal käskis koera käest vabandust paluda. Tollal vaid 6 aastane Khalid pidas seda naljakaks kuid tema muidu alati nii rahumeelne ja sõbralik isa vihastas sellise suhtumise peale hingepõhjani. Karistuseks pidi Khalid nädal aega järjest koertega üksi tegelema, neid toitma, kammima ja nende järgi koristama. Sellest nädalast piisas, et poiss aru saaks, MIKS isa nii vihastas. Khalid sõnab, et just siis ta sai aru, et koerad saavad meist rohkem aru kui me arvame ja koera käest vabandust palumine ei ole naljakas, see on täiesti elementaarne. “Koerad räägivad meiega, rohkem kui oskame oodata ja rohkem kui me neil laseme. Tuleb lihtsalt osada kuulata” sõnab noormees filosoofiliselt…

Marokos on kvaliteetne vetabi, kuivtoit, korralikud rihmad-muu varustus üldjoontes kergelt kättesaadav (erinevalt näiteks Pakistanist, kus Emrani täditütar usinalt koertele ise koertele rihmu valmistas sest 1400 km edasi-tagasi rihmade järgi ei ole mõistlik)  ja ka toortoitmine ei ole seal maal võõras. Üleliigseid koeri ei visata enam nii lihtsalt tänavale vaid pakutakse facebooki kaudu ja kuigi eks kõik nad unistavad, et Marokos neid üldse ei oleks, on see variant siiski parem kui lihtsalt kodunt välja kihutamine. Minu jaoks oligi üllatav see, kuidas absoluutselt kõik mu vestluskaaslased palusid mul kindlasti ka tänavakoerte probleemi mainida ja mitte asja kuidagi ilustada. Samas lisasid samamoodi kõik, et asjad arenevad ja kuigi arusaadavalt võtab see palju aega, on neil lootus, et nende lastel ja lastelastel on kunagi ehk näiteks mõnele eestlasele palju suurematest edusammudest rääkida 🙂

Ja kui  midagi oli veel kõigile üllatuseks, oli teadmine, et Marokos toimuvad koertenäitused. Ehk on järgmine aasta nii mõnigi neist ka kohapeal seda uurimas. Ja kui mõni lugeja plaanib reisi Marokosse  ja näeb tänaval mõnda  inimest, kelle neljajalgset tahaks lähemalt uurida, siis minge julgelt.  Marokolased on väga jutukad ja oma koertest võivad nad rääkida nii palju kui aeg lubab, kas siis nende enda või vestluskaaslase 😉