Koerad ja India

1200px-Flag_of_India.svg

India. Riik Lõuna-Aasias, rahvaarvu poolest lausa teisel kohal kogu maailmas. Üle miljardi inimese, üle 100 erineva keele, 29 osariiki, millest igaüks  oma erinevustega moodustaks justkui täiesti eraldiseisva riigi .Ja kui enamasti kipub esimene loom, mis Indiaga seondub, olema lehm,  siis koertel on samamoodi väga oluline roll

Kes ise Indias käinud või juhtunud vaatama mõnda reisisaadet, dokumentaali vms sellest riigist, on vast kindlasti täheldanud seal leiduvat tänavakoerte uputust.  Need koerad tunduvad olema pea igalpool kus vaid võimalik olla ja ei lase end nad pahatihti millestki häirida.  Just peamiselt tänavakoerte ellu seekord pilgu heidamegi ja teejuhiks meile on kohalik noormees Vinay (23). Kuid juttu tuleb muust ikka ka 🙂

22546830_1256023157836531_2118764821_o

Alustuseks-selgituseks paar põhjust, miks on tänavakoertel nii rahus lastakse olla, miks pole pikki aastaid nende populatsiooni üritatud kontrolli alla saada ja miks nad ennast suhtkoht mugavalt ja turvaliselt tunda saavad.
1. “Mahābhārata – vanaindia eepos, üks mahukamaid luuleteoseid kogu maailmakirjanduses. Seal leidub lugu kuningast nimega Yudhishthira, kes peale suure sõja võitu ja kuningriigi üleandmist vennapojale, otsustas minna püha Himaalajasse rahu otsima. Koos oma nelja vennaga asusid nad jala teele sihtkoha suunas ning nendega liitus omavoliliselt ka üks koer. Järgemööda surid teekonnal kõik tema vennad, vaid koer jäi tema kõrvale kuni ta sihtpunkti jõudis. Seal palus Indra,, piksejumal, kuningal koer hüljata, enne kui ta paradiisi siseneb. Yudhishthira keeldus, rõhudes koera lojaalsusele. Koer muideks, tuli välja, oli tema ristiisa Dharma, kes ennast oli siis neljakäpaliseks maskeerinud.

Tegu on hästi lihtsustatud variandiga kogu loost kuid põhiline point on selles, et Indialased usuvad tänu sellele, et kui sa oled hea inimene, on koer sinu kõrval kuni lõpuni välja

Yudhisthira_with_a_dog_as_a_chariot_from_heaven_arrive

2. Mitmes Indias leiduvas usundis on tähtsal kohal reinkarnatsioon ehk siis taassünd, hingede rändamine uude kehasse. Ehk siis kunagi ei tea, kas vastu jalutav tänavakoer pole saanud mõne sinu sõbra või sugulase hinge

Vinay lisab muidugi, et seda usutakse aina vähem ja vähem kuid tänu sellele on raske olnud siiamaani näiteks raske populiseerida tänavakoerte massilist sterilisatsiooni, rääkimata ka ohtlikemate isendite eutaneerimisest. Noh, ei hakka ju riskima, et oma vanaisa steriliseerid 😀 Ja kuigi üldjoontes koerad on ohutud, juhtub seal ka rünnakuid inimeste vastu. Ka Vinay on seda korduvalt tunda saanud.

Ahjaa, üks huvitav fakt veel. Kuigi mitmel pool maailmas  musta värvi koeri peetakse kuidagi halva õnne toojateks, siis vana India traditsiooni kohaselt oli püha asi just musti (tänava)koeri laupäeviti toita  😛

22450603_1253716594733854_1526546528_o

Pühakirjade tõttu või mitte, koeri on lemmikutena peetud Indias kaua ja nõnda ütleb ka Vinay, et tema sõpradel-sugulastel on paljudel koerad kodus. Üks asi, mille poolest koeri eriti hinnatakse, on nende valvuriomadused. Siinkohal tahaks juhtida tähelepanu, et valvurikoera all ei mõelda suurt hirmsat elajat, kes halbade kavatsustega inimesed ära sööks vaid just haukumisega teavitamist, et keegi võõras kuskil luusib. Muideks, tänavakoerad on omavahel samuti territoorumi ära jaganud ja nõnda hinnatase ka neid isehakanud valvuritena kõrgelt. Siit väike juhis lisaks, kui keegi India reisi planeerib. Kui satud õhtusel ajal tühjale tänavale kus vaid koerad koha hõivanud, ära parem edasi mine. Sa oled nende jaoks seal võõras, keda nad ära ajama peavad. Küll aga päevasel ajal inimrohkes kohas võid isenditega, kes su tähelepanu või söögipoolist noolivad, julgelt suhelda ja kohalike inimeste kombel neile ka ampsu leiba või muud koerale sobivat pakkuda 🙂

22217689_1493708180698708_1645011889_o

Koeri hinnatakse ka muude omaduste, kui vaid valvurirolli tõttu. On jahikoeri (India oma tõugude seas leidub mitu hurdalist, keda selleks otstarveks kasutatakse), lihtsalt seltsikoeri (India spits näiteks), koerad riigiteenstuses jne. Hea näide tänulikkusest koerte vastu, on kurikuulus pommikoer Zanjeer. Aastal 1993 oli linn nimega Mumbai järjepidevate pommirünnakute all ja Zanjeer oma uskumatu ninaga leidis üles suurtes kogustes lõhkeainet, pomme, käsigranaate jms, hoides sellega ära lugematul arvul plahvatusi ja päästes nii tuhandeid elusid. Kui Zanjeer vanadusse suri, korraldati talle suurejooneline matus, mida kanti üle lausa riiklikus televisioonis
Untitled-design-29

India on siiani esimene riik (pean silmas just oma blogipostituste seerias), kus leidub  seadusi lemmikloomade julmade kohtlemise vastu.  See puudutab otse loomulikult ka tänavakoeri. Probleem on pigem selles, et julmureid on raske leida ja niigi ülekoormatud politseijaoskonnas tunde ja tunde oodata, et avaldust teha, on paljudele Indialastele liig. Nõnda siis toimib süsteem, kus vigastatud looma üritavad kohalikud oma jõududega ravida ja kui keegi peaks koera halva kohtlemise tõttu vahele jääma, ootab teda vihase rahva omakohus. Jah, see ei ole tegelikult õige lahendus, mõtlen just seda teist poolt kuid eks mingil määral hoiab hirm saada lintšitud paljud retsid vaos. Muidugi, tekkinud on aina rohkem  erinevaid seltse ja organisatsioone, mis koeri (ka muid loomi muidugi) aitavad ja väärkoheldud loomade suhtes õigust nõuavad.  Samas on tore, et inimesed võõraid tänakoeri ka omaks peavad ja neid aidata soovivad. Vinay räägib kohe loo, kuidas üks tema pere farmi “mitteametlik” koer teise koeraga kiskuma minnes kõvasti pureda sai ja kuidas isa siis koeraga loomaarstile tormas ja ta elu päästis. Koer elas muideks rahulikult peale seda vanaduseni välja 🙂

22369067_1251460738292773_1579586370_o

 

Indias on koerakultuur kõvasti arenenud, toimuvad mitmed näitused, India kennelliit promob kõvasti kohalikke tõuge, tuuakse välismaalt sisse uusi tõuge jne. Kusjuures, üks India koerteaktivist kutsus lausa facebookis üles kaasa mõtlema, et kas on õige tuua nende kliimasse põhjamaised tõuge nagu husky, malamuut jne. Kvaliteetset toitu saab lihtsalt kätte kuigi põnev on see, et kohalikele koertele antakse ikkagi peamiselt leiba-piima, kuivtoit on “välismaa koertele”. Ka kohalike kodutute koerte adopteerimine vaikselt-vaikselt tõuseb, kuid inimestel pahatihti segab seda tegemast hirm nende metsikuse ees. Nagu eelmises lõigus mainisin,  omamoodi on neid koeri kodustatud juba mõnda aega. Näiteks Vinay enda pere otsustas peale pere teadlikult võetud koera lahkumist mitte uut kutsikat võtta, vaid hakata toitma nende farmi ümber luuravaid koeri. Vastutasuks osutasid koerad neile hädavajaliku valveteenust ehk andes märku, kui mõni võõras majapidamisele lähenes. Ei ole nende pere ainuke, kes sellist käsi peseb kätt (või käsi peseb käppa) süsteemi kasutanud/kasutab, tegu päris levinud tavaga Kuigi inimesed siiski arvavad, et neid koeri päris kodustada ei saagi, siis ma omakorda leian, et eks puudu jääb ka teadmistest ja oskustest.

22450849_1253716858067161_1219069513_o

Kui läbi aegade on tänavakoeri peetud normaalseks elu osaks, siis uuem põlvkond on hakanud asja nägema teise pilguga. Kasvõi fakt, et viimastel aastatel on suuresti sagenenud liiklusõnnetuste arv, kus üheks osapooleks koer, paneb inimesi aru saama, et asi on kontrolli alt väljas.Tänavakoerte populatsioon on läbi aastakümnete olnud suhteliselt sama arvuga, mootorsõidukite arv aga on ju kasvanud. Kuid  peamine mure on siiski selle üle, et koerad ei saa regulaarset hoolitsust ja toitu. Vinay leiab, et lahendus oleks massiline steriliseerimine, mis samm-sammu haaval aitaks kaasa uute pesakondade tekkimisele, mis ju uusi tänavakoeri juurde tekitab. Aina rohkem levib  ka tänavakoerte kutsikate adopteerimine, peamiselt just noorte seas. Iga kodustatud koer on juba mitu potentsiaalset pesakonda tänaval vähem

 

Kuigi tavakodanikud üldiselt peavad koeri ühiskonna elementaarseks osaks, on koerahammustuste arv kasvavas tõusus ja India on maailmas esimesel kohal marutaudi diagnoosiga inimeste seas . Tänavakoerte liigse populatsiooni vastu on nii mõneski linnas võideldud väga radikaalsete meetoditega, mis omakorda põhjustas kohalikes suure pahameeletormi. India sinine rist (loomakaitseorganisatsioon) on suutnud teha suure selgitustöö ja nõnda juba paljudes omavalitsustes toimibki edukalt plaan “püüa kinni – steriliseeri/vaktsineeri – saada tänavale tagasi”.

22429445_1253717431400437_1321834513_o

 

Indialased teavad, et nad vajavad koeri. Nad teavad, et tänavakoerad on nende endi tekitatud. Nad teavad, et enam ei saa asjad nii jätkuda. Probleemi tunnistamine on juba suur samm asjade paranemise suunas. Peab muidugi aru saama, et India on ülisuur riik, kus miskit ei muutu lihtsalt sõrmenipsuga ja kõik võtab aega. Üks positiivne näide tuleb aastast 2014 kui Dehli politsei “palkas tööle” mitmeid tänavakoeri, treenides nad välja tublideks politseikoerteks. Tõestus, et tänavakoerad on kodustamist väärt küll 🙂

22471869_1253717711400409_612951322_o

Advertisements

Koerad ja Maroko

1200px-Flag_of_Morocco.svg

Maroko, riik Põhja-Aafrikas, mis Eestlastele just nii tundmatu ei ole ja eks  nii mõnigi on seal ka kohapeal käinud. Stabiilne olukord riigis ning palju kauneid kohti ja ehitisi, mida külastada ja imetleda on Marokost teinud populaarse reisisihtkoha. Maroko on samuti FCI liige ja Marokol on ka kaks tõugu, mida FCI tunnustab – Aidi ja Sloughi. Kord aastas toimub Marokos ka kahepäevane rahvusvaheline koertenäitus ning eelmine aasta olevat seal ka Rottweilerite erinäitus toimunud 🙂

Reda (29) ei tea kohalikest koertenäitustest küll midagi kuid koerad on tema elus olnud pea terve eluaja. Esimene koer, Dobermann, võeti perre siis kui Reda oli 4 ning peale Dobermanni lahkumist sai uueks pereliikmeks Saksa lambakoer. Hetkel aga jagab Reda oma elamist koos 1,5 aastase koeraga, kellel nimeks Scooby-Doo. No on suur ja pruun küll 🙂 Scooby-Doo elu algas küll mitte kõige meeldivamalt, nimelt on ka tema üks nendest koertest, keda autost nagu tühja kohvitopsi välja visatud. Paar nädalat elas koer Reda sõbra juures, kes siis lõpuks Scooby talle tõi
Koos koeraga kolis Reda ka pealinnast Rabatist, kus elupaigaks oli suur eramaja, kohta  nimega Dakhla (Lääne-Sahara, kuigi de facto Maroko poolt hõivatud, paik kus meri ja kõrb laiuvad kõrvuti), kus nüüd elatakse korteris. Suurim (või ka pea ainuke, voodikoht jalutuskäigud ja muu täisväärtusliku koeraelu juurde kuuluv säilis) muutus koera elus oli toidumenüüs. Pealinnas sai Scooby-Doo nii spetsiaalseid krõbuskeid kui ka näiteks tema erilist lemmikut kanaliha, siis nüüd Dakhlas on menüüs ka….kaameliliha! Midagi meie jaoks nii eksootilist kuid umbes sama üllatav oli Redale kuulda, et mul koer samal hetkel  hirvelihaga maiustas 😀

 

 

Ka Reda tüdruksõber on koeraomanik. Temale kuulub väike chihuahua-mix Murphy, kelle kirjeldamiseks olevat sõnad aktiivne ja mänguline justkui loodud 🙂

 

 

Fawda (24) on 11-kuuse karvapall Lucy õnnelik omanik. Tal on koerad olnud kodus lapsepõlvest saati, koeri omasid nii isa kui ka vanaisa. Vanaisal pidavat hetkelgi 8 kassi ja koer olema.  Fawda ütlebki,  et kogu tema perel on loomadega ja eriti koertega olnud koguaeg eriline side ja nõnda õppis ka temagi koeri juba lapsena armastama ja austama. Lucy omanikuks sai Fawda samuti tänu isale, nimelt tuli kutsikas just tema isa sõbra kaudu
Lucyst räägib ta mõnusa õhinaga ja nagu üks hea koeraomanik ikka, on ta äärmiselt uhke ta üle. Naerdes mainib, kuidas Lucy suudab oma olekuga ka tema koeri kartvad sõbrad teda hellitama ja sügama panna, kuidas pisike kuid vapper koerake tänavakoertele vokaalselt koha kätte näitab, kui need tema arvates omanikule liiga lähedale tulevad ja kuidas peale tunnist aias müttamist näeb Lucy välja nagu tõeline sopahunnik. No need lihtsalt koeraomaniku rõõmud, mida me enamus teame ja tunneme 🙂

 

 

 


Soukaina (24) elu koos koertega sai alguse varajases nooruses, kui tema isa leidis tänavalt koera, kelle otsustas koju kaasa tuua. Sellest sai alguse nende pere omamoodi rescue, sest peale seda adopteerimist, on nende perest läbi käinud veel 9 koera, kes kõik on eelmistele omanikele üleliigseks jäänud. Ka Soukaina isiklik koer on tulnud facebooki kaudu, kus vaid paarinädalasele kutsikale ruttu kodu otsiti. Neiu ei suutnud ka seda koera abita jätta ja kuigi loomaarstid palju lootust ei andnud, on nüüdseks see endine hädaline juba 2 aastane aktiivne ja terve koer.  Tasub veel lisada, et Soukaina ohkab, et veterinaarteenus on Marokos väga väga kallis ning see ka paneb piiri hädaliste arvule, keda ta aidata tahaks. Alati tahaks ju rohkem teha…
Hetkel on õpingud neiu Marokost Kanadasse viinud ja koer elab ajutiselt tema vanemate juures. Kuid tal on kindel plaan koer Kanadasse toimetada, kui saab selleks piisava raha kokku. 1500-2000 eurot küll, nagu ta arvutas kuid igat senti väärt. Tema pähe ei mahu kuidagi teadmine, et kolimine, mis sest, et  “teisse maailma otsa”, oleks põhjus tema truu sõber maha jätta 🙂

 

 

 

 

Oumaima (22) armastus koerte, eriti just Saksa lambakoerte vastu, sai samuti alguse varajases lapsepõlves. Tema isa töötas politseis justnimelt koertega ja tihti tõi ka oma neljajalgseid töökaaslasi koju. Nii ei mõelnud ka tema pikalt, mis koeraga oma elamist jagada. Hetkel on neiul kodus pikakarvaline Saksa lambakoer Jack ja kass. Oumaima on sakslastest siiras vaimustuses ja ülistab tõugu taevani.  Kuid lisab, et üleüldiselt ongi koerad tema jaoks tõeline armastus ja ei kujutaks üldse ette, et peaks ilma elama. Kodu pole kodu ilma neljakäpalise sõbrata

Kõik inimesed, kellega ma rääkisin, tunnevad suurt muret Maroko tänavakoerte pärast. Vabatahtlikud küll tegutsevad ja Fawda ütleb, et aina rohkem saab kodutuid  koeri-kasse steriliseeritud ja tagasi tänavale lastud, kuid neid loomi on lihtsalt nii palju, keda aidata. Ka Hamza (24) mainib, et tema kodulinnas, Nadoris, on neid hordides ja ainuke kord, kus valitsus tegutses, oli peale seda kui marutaudis koer möödakäijat pures. Hamza kodulinnast aga paarkümmend kilomeetrit eemal on Maroko territooriumil, kuid Hispaaniale kuuluv linn nimega Melilla, kus pidavat justkui teine maailm asuma. Ei mingeid tänavakoeri ja nagu Hamza kirjeldab “Seal on justkui nagu Euroopas ikka, koerad sõidavad autodes, pea aknast väljas ja osadel on ka naljakad soengud lõigatud” 😀

Muhammed (23) pole kunagi koera omanud kuid temal on kindel soov justnimelt üks tänavakoer adopteerida. Noormehe süda tilgub verd kõigi loomade pärast ja ta tunnistab ausalt, et kui finants lubaks, rajaks ta väikese “ühe mehe varjupaiga”. Hetkel “segab” igasuguseid plaane aga ülikool ja seetõttu tema panus ongi vaid võimalusel kodututele loomadele toidu ja tähelepanu jagamine. Kodulinn Oudja kandis pole ta marutaudijuhtumitest kuulnud ja tänavaloomade vastu puudub temal igasugune hirm. Ka ühel õhtul, kui tühi kõht Muhammedi võileivajahile viis, põrkas ta kokku ühe koeraga, kellel oli ilmselge plaan pool võileivast endale saada. Plaan läks ka läbi 😀

 

 

 

Tegelikult tunnistavad kõik mu vestluskaaslased, et kuna riik ei jõua ja taha ja saa kodutute loomadega tegeleda, siis nii need “poolikud võileivad” ja muu söödav ikka tihti tänavakoertele läheb. Muidugi ei ole see lahendus, mis tänavakoerte probleemi lahendaks kuid nagu ka eespool mainitud, vabatahtlikud tegutsevad ja inimeste teadlikkus loomapidamisest tõuseb. Pea kõigil vestluskaaslastel on see nn koerakultuur juba sünnikodust saati, kus koeri on pere üheks osaks peetud. Ka Mohamed (25) mäletab juba lapsepõlvest, kuidas tema ka ise koeri pidavad vanemad teda manitsesid koeri austama ja ka tänavakoertesse hästi suhtuma. Ainuke asi, mille eest isa hoiatas, oli see kui hommikul vara tänaval liikudes mõni ehitus- või automüügiplatsi valvekoer lahti saanud ja siis pidavat vaid kiired jalad aitama 😀 Need koerad olevat ka hästi ära tuntavad, suured ja karvased, tigedad olendid. Küll aga lisab, et siiski peab hoiatama, et Casablanca lähedal on omamoodi juba legendaarsed metsistunud koerte kambad, kes seal aastakümneid olnud ja nendest tasub eemale hoida. Need koerad ON ohtlikud. Ehk siis siit ka vihje eestlastest turistidele. Usaldame kohalike infot 😛

Maroko kohta võib julgelt öelda, et koerasõprade hulk seal on märkimisväärne. Lisaks kõigile siin postituses mainitud inimestele, tahtsid oma kiindumust neljakäpaliste vastu demonstreerida veel mitmed, kellel koeri küll veel pole, kuid soov teda omada suur. Omar (28) näiteks unistab Husky omamisest kuid itsitab siis, et Maroko kliimas see vist hea mõte pole ja kas peaks unistuse täitmiseks mõneks ajaks vähe külmemasse kliimasse kolima 😀  Younes  (26) õppis Hollandis ülikoolis ja tema sealne sõbranna tutvustas talle kuldseid retriivereid ja nii õhkab noormees siiani selle tõu järgi. Samuti Hollandis ülikoolis käinud Meryem (28) aga muigab, et kui seal tänaval naisterahvast koos 7 väikese chihuahuaga, tundus talle, et selline võiks temagi tulevik olla
Mõni tahtis kasvõi oma sõprade koertest rääkida, peamine, et saaks vaid kuidagi näidata, et koerad ON Marokolaste seas tähtsal kohal. Nii saan kuulda taksidest, saksa lambakoertest, spanjelist kui hunnikutest segaverelistest, kes kellegil kuskil kodus täisväärtusliku koeraelu naudivad

Minu jaoks oli lahe kuulda, kui paljudel on koerad olnud kodudes juba lapsepõlvest saati ja kuidas vanemad on õpetanud mitte vaid koeri armastama vaid ka austama. Just nimelt sõna austama käib kõigi suust läbi. Khalid (30) räägib loo, kuidas ta väiksena mänguhoos palliga kogemata pere ühele koerale pihta sai ja kuidas tema isa siis  tal käskis koera käest vabandust paluda. Tollal vaid 6 aastane Khalid pidas seda naljakaks kuid tema muidu alati nii rahumeelne ja sõbralik isa vihastas sellise suhtumise peale hingepõhjani. Karistuseks pidi Khalid nädal aega järjest koertega üksi tegelema, neid toitma, kammima ja nende järgi koristama. Sellest nädalast piisas, et poiss aru saaks, MIKS isa nii vihastas. Khalid sõnab, et just siis ta sai aru, et koerad saavad meist rohkem aru kui me arvame ja koera käest vabandust palumine ei ole naljakas, see on täiesti elementaarne. “Koerad räägivad meiega, rohkem kui oskame oodata ja rohkem kui me neil laseme. Tuleb lihtsalt osada kuulata” sõnab noormees filosoofiliselt…

Marokos on kvaliteetne vetabi, kuivtoit, korralikud rihmad-muu varustus üldjoontes kergelt kättesaadav (erinevalt näiteks Pakistanist, kus Emrani täditütar usinalt koertele ise koertele rihmu valmistas sest 1400 km edasi-tagasi rihmade järgi ei ole mõistlik)  ja ka toortoitmine ei ole seal maal võõras. Üleliigseid koeri ei visata enam nii lihtsalt tänavale vaid pakutakse facebooki kaudu ja kuigi eks kõik nad unistavad, et Marokos neid üldse ei oleks, on see variant siiski parem kui lihtsalt kodunt välja kihutamine. Minu jaoks oligi üllatav see, kuidas absoluutselt kõik mu vestluskaaslased palusid mul kindlasti ka tänavakoerte probleemi mainida ja mitte asja kuidagi ilustada. Samas lisasid samamoodi kõik, et asjad arenevad ja kuigi arusaadavalt võtab see palju aega, on neil lootus, et nende lastel ja lastelastel on kunagi ehk näiteks mõnele eestlasele palju suurematest edusammudest rääkida 🙂

Ja kui  midagi oli veel kõigile üllatuseks, oli teadmine, et Marokos toimuvad koertenäitused. Ehk on järgmine aasta nii mõnigi neist ka kohapeal seda uurimas. Ja kui mõni lugeja plaanib reisi Marokosse  ja näeb tänaval mõnda  inimest, kelle neljajalgset tahaks lähemalt uurida, siis minge julgelt.  Marokolased on väga jutukad ja oma koertest võivad nad rääkida nii palju kui aeg lubab, kas siis nende enda või vestluskaaslase 😉

 

Koerad ja Pakistan

1200px-Flag_of_Pakistan.svg

Pakistan, riik Aasias, mis oma iseseisvuse saavutas mitte just väga ammu, aastal 1947. Kas teadsite, et Pakistani asutaja, Muhammad Ali Jinnah oli väga suur koertesõber ja koerad leidsid oma koha tihti ka tema perepiltidel?

Kui jutu sellele viid, lisavad  minu Pakistani tuttavad õhinal kohe veel nimesid, kes on riigis teada-tuntud oma koeraarmastuse poolt. Näiteks ekspresident Pervez Musharraf, kelle elupõline kiindumus koerte vastu sai alguse juba 6 aastaselt, kui nende perre tuli koer nimega “Whiskey”. Või Imran Khan, Pakistani suuruselt teise partei esimees ja Pakistani kriketimeeskonna ekskapten (Kriket on Pakistanis väga tähtsal kohal), kelle üks koer on näiteks omamoodi kuulsaks saanud ühe live intervjuu ajal ka kaadrisse trügides 😛
(All piltidel vasakul Imran Khan, paremal Pervez Musharraf)

 

Minu suureks üllatuseks selgus, et ka Pakistanil on toimiv kennelliit, mis ka FCI liige ning kuskil-kusagil peaks ka näitused toimuma. Tegutseb ka loomakaitseorganisatsioon, mis koosneb vaid vabatahtlikest, ilma konkreetse varjupaiga ja ilma ühegi rahasüstiga riigi poolt. Peshawaris näiteks aga avati see aasta ka varjupaik, mille kohta võib Lugeda siit

Pakistanis puuduvad igasugused loomakaitseseadused ja on ka suur puudus loomaarstidest ning ka nendel vähestel omakorda jälle pahatihti puuduvad korralikud teadmised sellel alal. Nii tõdeb ka Emran (24), et tegelikult neil probleeme koerakultuuriga jagub kuid lisab ruttu, et tema tuttavad-sugulased on alati koeri pidanud ja mitte vaid pidanud, ka hoidnud-armastanud. Uhkusega mainib ta koheselt oma sõpra, kes elu raskel hetkel ise nälgis, et tema neljajalgne sõber ikka kõhu täis saaks 🙂

Vestledes selgus, et Emrani suguvõsa on koeraomanike täis ja Allpool piltidel leiduvad kikk-kõrvade kohta lisab Emran, et sellist tüüpi koerad pole tema piirkonnas väga levinud ja nii peab sellise koeratüübi soovi korral selle tooma kuskilt kaugemalt. Ja nagu näha, siis ka tuuakse (Ja siit väike mõttekild meie koeratahtjatele, kes näiteks Tallinn-Tartu sõitu liiga kaugeks peavad – Pakistanis võib 200-300km pikkune reis olla tunduvalt keerulisem ja aeganõudvam kui meil sama distantsi läbida ja nad ikkagi teevad seda. Kui ikka on tõeline soov koera saada,  siis ei ole olemas sellist asja nagu liiga pikk vahemaa)

Emranil endal puudub päris isiklik koer kuid ta lisab, et koer oleks tore, sest siis oleks tal siiras seltsiline, kellega boonusena  saaks veel koos jalutada. Vestluses lausub ta mitmeid kordi, et koerad on head kaaslased ja lisab korra, et kassid on tegelikult ka 😛 Kusjuures Emran ütleb, et tegelikult ta veidi pelgab koeri ja loomi üleüldse. Vot selline koeratahtja 😀

 

Koeri vabalt omavahel jooksma ei lasta ja soovimatuid pesakondi kohtab tema kodukandis harva. Ei tule üllatusena, et emased koerad võivad saada järglasi ja isased tuleb neist eemale hoida. Siit tekib taas minul koht, kus tahaks pead kratsida, et kuidas küll meie väikses riigis, kus info nii kättesaadav, see ikka veel paljudele üllatusena tuleb aga noh, las ta hetkel olla 😀 Kui nagu eespool mainitud, on sellised keskmist kasvu kikk-kõrvad vähelevinud ja tuleb kaugemalt tuua, võiks ju mõelda, et miks siis ei lasta pesakond teha? Vastus on väga lihtne – kergem on see üks koer kaugelt tuua kui tervele pesakonnale kodu otsida. Taas mõttekoht nii mõnelegi kaasmaalasele 😀

Kui ma koerte söötmise kohta küsin, siis selgub , et ei ole kuivtoit (rääkimata teadlikust toortoitmisest vms) Pakistanis igalpool kuigi levinud ning nii tuleb välja, et Emrani kodukandis on kohalikud leivatooted ja piim on koertel väga tavaline menüü. Eks lihakraami ikka antakse ka, päris “vee ja leiva” peal ei ole. Datlid pidid ka koertele väga meeldima  🙂  Suuremates linnades on aga täitsa olemas nii e-poe võimalus kui ka spetsiaalsed lemmikloomapoed, kust head-paremat koertele osta. Pakistan ei ole kahjuks kõige stabiilsem riik ja nõnda on arusaadav, et nii mõnedki asjad, mida ehk suurlinna elanikud peavad elementaarseks, on väiksema asula inimesele kättesaamatud

Suuremas linnas elav Khursheed (30) ennast koerainimeseks ei pea, tema jaoks on koerad liiga aktiivsed ja lärmakad kuid kindlasti ei pea ta ka ennast kuidagi koeri mitte sallivaks inimeseks. Riigi tähtsamatest ninadest koerafänne teab ta kohe kiirelt nimetada ja lisab norides, et ta ei olegi kindel, kas ma ka nii koerahull olen kui nemad 😀  Khursheedi naabritel olevat lausa 4 koera, 2 suurt ja 2 väikest, kes on perekonnale väga armastatud liikmed. Nii viskabki Khursheed nalja, et naabritüdruk on kena ja muidu tore aga tema ainuke suur viga on see, et ta suudleb vaid neid koeri aga mitte teda 😀

Tänavakoerte kohta küsides selgub, et neid ikka jagub ja paaril korral on kamp koeri ka teda ennastterroriseerinud.  Kuna varjupaiku pole, siis need koerad lihtsalt on tänavatel, inimesi nad ei häiri ja keegi neid ei torgi ja kiusa. Toituvad tänavakoerad prügikastist leiduvast või luuravad lihapoe ümbruses ning pidavat olema normaalses konditsioonis, näljas igastahes mitte. Küsimuse peale, kas tänavakoerte arv kasvab või kahaneb, tuleb kindel vastus, et kahaneb. Valitsus olevat samuti tegutsema hakanud, sest suured tänavakoerte kambad muutunud inimestele ohtlikuks

Kodu omavate kuid lihtsalt hulkuvate koerte arv samuti on vähenenud. Eks aina enam inimesi pidavat ka aru saama, et ka oma isikliku koera hulkuma laskmine ei ole okei ja koeri peetakse ilusti kodudes, mis omakorda vähendab ka soovimatute kutsikate ehk uute tänavakoerte arvu .

Väiksete kuid kindlate sammudega tundub, et kui miskit hoopis kasvab, siis see ongi kogu koerakultuur Pakistanis . Üldjoontes saab mulle ruttu selgeks, et koerad on minu vestluspartnerite, nende sõprade-sugulaste seas kaaslased sõna otseses mõttes ja veetakse neid nii jalutama, hellitatakse ja peetakse pereliikmeks. Nii ka ei tekita minu palve saada mõnda pilti koerast koos omanikuga ühtegi üheliigset küsimust vaid saan kohe vastuseks rõõmsa “muidugi”.  Jah, tõsi, pahatihti ei ole koertel kõige mitmekesisem menüü ja kvaliteetseid rihmasid, spetsiaalseid pesasid kuid need koerad on hoitud ja armastatud ja neile üritatakse anda parim, mis omanike võimalused lubavad ja kui päris aus olla, siis minu jaoks on see just tõeline armastus koerte vastu 🙂

Uudishimust ehk Proloog tulevastele postitustele

Uudishimu on üldjuhul inimestele väga omane ja nõnda ka minule. Tahe teada maailmas toimuva, erinevate maailmavaadete, kultuuride jms kohta on siinkirjutajal igastahes väga suur ja õnneks on meil olemas facebook, kus leidub palju erinevaid diskussioone ja debatte sisaldavaid rahvusvahelisi gruppe. Nagu ikka, tekib seal mõne inimesega rohkem omavahelisi mõttevälgatusi ja aruteluid ja nagu “peast koer” inimesele kohane, läheb jutt väga tihti just nimelt meie neljajalgsetele sõpradele. Kas teie näiteks olete mõelnud, kuidas elavad koeraomanikud Pakistanis? Või Alžeerias? Indias? Ausalt öeldes, mina ei ole, kuid virtuaalmaailm on mind kokku viinud väga erinevatest riikidest pärit koerahuviliste ja/või omanikega ja nende lugusid ning jutte on äärmiselt põnev lugeda.

13895521_1664870037165182_3538039170938767073_n

Nõnda tekkiski mõte, et miks mitte teha üks blogiseeria just selliste, meile nii kaugete ja võõrastest riikidest, tutvustuda lihtsaid inimesi, nende neljajalgseid ning  nende mõtteid-eluolu ja kuidas nemad koerakultuuri oma kodumaal näevad. Vihjena võin öelda, et hetkel on materjali juba 4 erineva riigi jagu ja 2 puhul on veel materjal kogumisel-koostamisel. Esimene postitus tuleb juba täna-homme, vaja veel paar täpsustavat killukest ja avaldatud see saabki 🙂
Head lugemist

99+1 Koera

 

Blogis on pikk vaikus olnud, viimane postitus jääb lausa eelmise aasta esimesse poolde. Säde facebooki lehel olen küll uudiseid-pilte-eluolu jaganud kuid tegelikult ei tahaks blogi ka päris hüljata. Tore on see, et erinevad inimesed, nii võõrad kui tuttavad, on mulle ikka aeg-ajalt erinevaid “pärleid” postkasti saatnud ja seetõttu luban, et küll ka uus pärlikogu välja tuleb 😉

Eelmise kuu alguses aga käisid Säde ja Süsi osa võtmas sellisest toredast projektist nagu 99+1 Koera. Videod hakkavad vast vaikselt ka välja tulema kuid fotosüüdistused sellest toredast päevast on meil aga käes. Porod suutsid muidugi selle päeva teha mulle väga meeldejäävaks, sest laval olles nad otsustasid peamiselt istuda (või seal üldse mitte püsida) ja siis lavalt maha tulles mängida, trikke teha ja poseerida. Kui aga kuri omanik teisse tuppa taandus, otsustasid nad näidata, et tegelikult nad oskavad küll koostööd teha 😀 Pildid ja vajalik videomaterjal sai igastahes kokku ja nii saab varsti ka porokoertest väikest tutvustavat videot näha 🙂

 

Siit aga fotod. Autoriks Arttu Karvonen

 

 

 

 

 

Pärlikogu vol.3

Pikk paus on vahele tulnud eelmise pärlikoguga kuid seda kahjuks mitte seepärast, et pärleid ei koguneks. Koguneb aga küll, paraku aina suurema hooga kuid  mina olen lihtsalt laisk. Eelmisest on aga niipalju aega möödas, et normaalne vererõhk ja südametöö on vast kõigil taastunud ja nüüd ongi paras aeg neid uuesti testida 😀

Enne kui alustan, tahaks veel seda lisada, et olen saanud riielda, et kas on ikka ilus nii inimeste üle naerda? Aus vastus oleks see, et minu jaoks on suur vahe, kas inimene küsib asju teadmatusest ja küsimus võib seetõttu vähe kummaline välja kukkuda või kas inimene järjepidevalt või raudse veendumusega (te kõik, kes teisiti arvate ja vastu vaidlete, olete lollid) oma rumalust laiali pritsib. Nii, et kas just ilus on aga südametunnistus ei piina 🙂

Aga mis siis ikka, alustame

*See ongi põhjus, miks nii paljud tõud on välja suremise äärel – põhjuseks siis see, et kasvatajad ei taha tähelepanu pöörata neile kodanikele, kes kutsikamüügi kuulutuste all tuimalt ”hind?” kirjutavad ja siis vastust mitte saades nurisema hakkavad (või no enamasti hakkab nurisema keegi kolmas, peale seda kui keegi on viisakalt soovitanud otse kasvataja poole pöörduda)

*Usaldust saab tänapäeval mõõta nii – Hästi, vaadates minu profiili siis näete, et Heiki Valner on minu seinale postitanud..kas see tekitab usaldust?

*Olen lugenud palju kommentaare ketis olevate koerte kohta ja see olevat koera piinamine ja väär kohtlemine aga samas need inimesed kes sellest nii räägivad topivad oma koeri puuridesse ja korteris

*Igal emasel elusolendil on õigus korra emmeks saada,kui see on võimalik – selliseid kilde lendab muidugi koguaeg aga no see oli ikka nii nunnult öeldud, et ei saanud ka jagamata jätta

*Isegi kui sealt käis üle rohkem, kui üks isane, siis kahe erineva koera omad need ikka pole. Pole võimalik, et koer jääb tiineks kahest erinevast koerast samal ajal.

*Tõupaber ehk tõutunnistus on koera päritolu tõendav dokument ehk siis, mis kennelist ta pärit on, mitte mis tõugu ta on

*Selle asemel, et siin haukuda minge võidelge parem varjupaikade vastu, kes koeri paljundavad

*Minu koeral pole pabereid ja arst tunnistas koera terveks tõukoeraks. Käisime kontrollis.

*Kui te tõite kutsika koju ja ta hakkab teil sööma mulda, kive või muid seedimatuid esemeid, siis arvestage seda, et kutsikale on ilmselt paigaldatud kiip ja ta üritab neid seedimatuid esemeid süües võõrkehast vabaneda ja seda neutraliseerida

*Ma ei tea, kas ma olen imelik, kuid minu meelest on jõhker kiisu ära steriliseerida. Ma mõtlen, kui keegi suur elukas tahaks minu suguvõimetuks teha…

*Me oleme möelnud, et laseme yhe pesakonna teha ja siis steriliseerime ära. Nii armas ju kui tuba on pisikesi karvakerasid täis ja tahaks näha kui tubli emme ta meil on. Mänguasju lakub kyll kogu aeg ja veab igale poole kaasa.

*Kui tal on mõlemad vanemad paberitega sama tõu koerad, siis tegu tegelikult sisuliselt siiski tõukoeraga, paber annab talle ainult võimaluse näitustel osaleda ja kutsikaid saades nende eest tõukoera hinda küsida. Muud vahet väga see paber ei tee

*su jutu järgi siis need loomad, kes naturaalselt on looduse poolt kasvanud, kes pole inimese poolt aretatud, on wannabe kassid ja koerad, ei vääri isegi koera ega kassi nime, sest inimene pole neile tõunime andnud ja paberit välja printind. kui vana sa oled yldse, et sellist sooja peksad ?

*sul on kaks koera, need kes on rumala peaga enda sõbra eest kopsaka raha välja käinud ja vahivad oma tõupabereid kodus, elavad vaid illusioonides. neil on siiski vaid koer. erinevus on vaid omanikku rumaluses. muud mitte midagi. Need sõnad krants, tõukoer, paberitega tõukoer, paberiteta, tsiuaua , puudel mida iganes on vaid inimeste poolt antud nimetused, loom on yhtemoodi loom ja kui rääkida mingistki puhtusest või liigist, siis sellest saab rääkida vaid loodusepoolt loodud liikidest, mitte inimese omakasupüüdlikusest aretatud liikidest. kui inimesed hakkaksid yhtäkki aretama teistsuguseid inimesi, andes neile nimetused ja liigid ja tõupaberid, kas siis meie yhtäkki oleksime tondid ? ei vääriks enam inimese nime ? oleksime kuidagi kehvemad ?

*need paberid on vaid neile, kelle elu see mõjutab, kes arvab, et tal on parem koer, kuna on kallim “tõug”. samasugused inimesed, kes arvavad, et nad on paremad kui sõidavad mersuga, kannavad armanit, käivad kallis restos söömas, nimekiri on lõputu. kokkuvõttes on need madala enesehinnanguga inimesed, muud suurt midagi. kellel kõik õieti paigas peas on, mõistab selle kõige mõttetust ja ei vaeva oma pead selliste asjadega

*Issand jumal kassil ei käi ju oues kaasas ja kätt ees ei hoia,no ei saa steriliseeritud ja tbl on ära ununenud,no edasi.jäämegi seletama ,et loomadest lugu ei peeta ja miks neid voetaks ja miks neil lastakse paljuneda et siis kassipoegi raha eest myya.Nad sigivad niikuinii ja synnitavad oma pojad sinna kuhu teie ei mahu ja ligi ei pääse.Ja siis kui lopuks välja ilmuvad……votate koik endale koju voi ja siis otsite nendele neid kodusid et neid yles kasvatada.

*Olen ise ka väga suur kassiarmastaja.. ja mul ka emane kass.. kes poegib iga aasta.. ja alati on kiisupojad omale hea kodu leidnud..oleme tuttavatele andnud või suglastele..või siis ka nendele ,kes meiega yhes külas elavad.. ja kõikkidel kiisudel läheb hästi.. eks me ikka vali ka kellele anname..
Muidugi on VÄGA kahju nende kodutute kiisude pärast.. olen isegi neile annetanud raha ja otsinud kodusi..
aga jah.. kui kiisud saavad hea kodu..miks mitte neid siis lasta kassil poegida….

*ma ei saa aru, MIKS ma ei või oma kassil lasta poegi kanda ja sünnitada? kes tuleb ütlema, et ma ei tohi seda teda lubada? kui ma suudan kassi ja tema poegade tuleviku eest hoolt kanda, siis varjupaiga kasside kehv olukord ei ole mõõdupuuks minu kassipidamisele.

*mul oli kass, emane. enne stereiliseerimist lasin tal pesakonna tuua. kuus poega. kõik leidsid kodu (ei müünud küll), vastutasuks kotinõel või metallkroonine. ja minu arvamuse kohaselt peab emane kass vähemalt ühe pesakonna ilmale tooma, et kassist kass saaks oma õigete instinktidega ja blablablaa.

 

grumpy-cat-no-1

*Hõbepuudel (puhas hõbe-paberiteta) otsib peikat.

*Esimesed kutsikad peaksid tulema kyll
Kuna muidu vöib tekkida emastel koertel kasvaja oht

*Kui teil on endal lapsed,mõelge korra kui teil neid ei oleks ja te ei saagi siis oleks terve elu ainult valu ja igatsus miks loomad peavad seda taluma kellelt on laste saamine ära võetud

*Neid nn “aretajaid” on kõik kohad t2is. Tegelikult on selle nn “aretust66” taga raha teenimine.
Pigem on sellised “aretajad” nn “seaduslikud millerdajad”.
Olgem ausad, siis enamus koerte t6ud pole v2ljasuremise ohus

*ma ei tahaks iial paberitega koera, kuna mul on muu elu ka

*Näitusel käivate samojeedide elu ei ole tavaline koera elu, sest tegemist on eriti karvarohke koeraga ja karva korrashoidmiseks muudavad need hullunud samojeedide omanikud oma armsad koerad puuriloomadeks, et karv oleks kohev ja puhas. Koerad elavad puurides ja nende elus ei ole peale näituste ja kutsikate tegemise midagi. Peremehed aga säravad nende korte kôrval nagu säraküünlad ja kui tuul ajab karva natuke sassi siis hakatakse kohe jälle kammima. Sorry aga sellist elu ma oma suurte paberitega kallile korale ei soovi.

*mu tuttva rotveileritel(isane ja emane) sündisid ka pojad ja ta ei tahtnud, et nendest näitusekoeri tehakse siis jättis kutsikad registreerimata

*Lisaks on krantsid tunduvalt vastupanuvõimelisemad 

*Nagu keegi vist mainis paberid maksavad 15 eurot, ma parem ossin selle raha eest koerale mänguasju (kuna puutoikaid tuppa ei too)

*Minu üks tuttav ostis koera,kelle vanemad paberitega,kutsikad paberitega,kuid sel ühel kutsikal natuke vales kohas laik ja seega ilma paberita,ometigi kõrgest soost.

*paber ei tõesta mingit tõugu ja pole kunagi tõestanud. palju on müüdus tõupaberitega krantse. sellest on koerafoorumites juttu olnud.
mina olen oma kutsikad müünud paberitega, aga samas keegi ei saa mind sundida müüma praakkutsikat paberiga. iga kasvataja otsustab ise mis hinnaga ja kas paberiga või ilma ta oma kasvandikud müüb.
kuna ühes pesakonnas on nii praakkoeri kui mittepraaki, siis maksab praakkoer ilma paberita peaaegu samapalju kui paberiga koer. sugupuu on sama.
paberiga koertel on kohustused. kõik kutsikad peavad mul minema näitustele ning teenima head kenneli nime. ainult nii saab kasvataja tõestada oma kenneli headust kui saadab kutsikad näitistele, aga loomulikult maksab näitusekulud ostja

*olen nyydsex palju lugenus loomafoorume. mulle on jaanud sygav veendumus,et paberitega koerad on vaga haiged. ainuke pohjus mix soovitatakse paberiga koera on see, et siis kasvataja aitab ravikuludega

*loomulikult on krantsid(pehmelt öeldes)segaverelised tervemad ja paremad.Ideaalsed koerad neile,kes ei ole just “rikkurid”et koera tervisega mässata koguag!!!

*Otsin Pollile uut isasõpra kellega uusi kutsikaid saada. Seekordne soov on kuldne retriiver, aga ikka kuldne ehk pruun. Jagada võib ka. Infoks siis niipalju, et me ei kuulu kusagile ühingutesse. Oleme vabakutseline retriiver

 

Tänaseks vast aitab? Vähemalt mulle endale küll 😀

Head vererõhu langetamist 😀

 

 

 

Narva näitus 23.04

Paljud juba vist teavad, et mul on miskipärast suur sümpaatia Narva KKSi poolt korraldatud näituste vastu ja kuna Süsil oli viimane võimalus endale see viimane juuniorsert hankida ja Säde on juba piisavas vanuses, et nö suur sert vastu võtta, sai taas Narva näitus plaani võetud.

Transport oli paigas, ringiaeg oli alles kell 12.42, porokoerad teadupärast just erilist ettevalmistust ka ei vaja ja seetõttu läksin reedel väga rahuliku südamega magama. Ja kui hommikul kell halastamatult tiksus stardiaja suunas ja härra ”muidugi lähme Narva” kusagilt ei paistnud…siis sain taas aru, et kui asjad on liiga head, et olla tõsi, siis… need ei saagi tõsi olla 😀 Ütlen kohe ära oma suuured tänusõnad kallile emale, kes arvas, et sõidame aga, mis siis ikka. Ma ei kujutagi ette, mis ma kahe põrunud poroga muidu oleks teinud 😀

Startisime Viimist alles kell 10, Waze pakkus meile lahkelt saabumisajaks kell 12.34. Tundus, et jõuame ja pole hullu midagi. Ilm tundus ka olevat sõiduks okei, pilves aga kuiv ja Narva maantee ei ole laupäeval sellisel ajal ka väga kaasliiklejaid täis. No ilma eriliste takistusteta saigi peaaegu Rakverre välja sõidetud, Waze oli ka meie saabumisaega veidi varasemaks võtnud ning siis juhtus see

13055353_857854627657756_1743991496808644402_n

Paks rahe, +2 kraadi ja suverehvid 😀 No ei ole just meeldivaim kooslus maailmas. Auto vibas ja tundus, et kogu taevas on ühtlaselt tumehall. Auto sai tee äärde tõmmatud ja välja käidud lause ”lähme koju tagasi”. Kuna see mõte mulle siiski väga ei meeldinud, sai autost välja hüpatud ja kui pingsalt vaatasin, tundus, et eespool on ikka vähe selgemat taevast näha 😀 No ja ega siis Eesti naine nii kergelt alla ka anna ja sõit jätkus. Tundega, et sõidame justkui läbi nelja aastaaja. Kord oli suvine päike, siis kevadine sula, siis sügisene hall ja vihm ja no rääkimata siis Rakvere kandis olnud valgest vaibast

Kuna Narvas foore jagub ja rohelisest lainest pole keegi kuulnud, siis tiksus minuteid armutult juurde. Jõudsime kohale, koerad suht kiirelt autost välja, saali ringi äärde ja..siis ma seisin seal, koertel veel tavalised rihmad kaelas, endal mantel seljas, numbrid kuskil kotipõhjas ja juba karjuti ”porokoer emased juunioriklass ringi”. Mantel lendas, number paraku samamoodi, maiust ma kätte ei jõudnudki võtta ja ringis ma olingi.

Süsi paraku väga vaimustunud kogu olukorrast ei olnud ja ei tahtnud suurt midagi teha. Kohtunik talle ka väga meele järgi ei olnud ja nii see hinne ”väga hea” tuligi. Ja koos sellega muidugi oli selge, et niipalju siis JCH tiitlist. No mis ikka 😀 Siis haarasin aga Säde, kes otsustas, et tema kõigepealt viskab end ringis kõhuli ja sirutab kõik neli koiba välja. No muidugi, soojendust peaks ju tegema 😀 Kasu aga sellest polnud. Kui alguses lehvitati meile hinnet suurepärane, siis peale lisalauset kohtunikult, muutus see ka ”väga heaks”. No eks S&S peavad mingit solidaarsust ikka hoidma. Etterutates peab aga ütlema, et kui kodus lugesin, mis see viimane lause siis oli, mis kirja pandi, sain ikka üllatuse. Kohtunik oli nimelt märkinud, et on näha, et koeral on seistes ja liikudes tagaosas valud :O Ausalt öeldes ma ei tea siiani, mida mõelda 😀 Kõige enam tegelikult häirib see, et kuigi Sädel ei ole mingeid valusid, on kummaline see, et kohtunik siis midagi ei öelnud mulle kui omanikule. Ja kas siis koer, kes kohtuniku arvates on silmnähtavalt vigane, peaks saama üleüldse hinnet? Mõttekoht

Kuna pidu sai kohe läbi näitusel, sai kiirelt haaratud üks kõhutäis ja hakatud tagasi kodu poole sõitma. Päris niisama edasi-tagasi uhada tundus ka jama ja seetõttu sai võetud ette plaan, et käime ikka kuskil midagi uudistamas ja laseme porod veidi jooksma ka. Sihtkohaks sai ette võetud Kunda. Mina ei olnud seal ikka väga pikka aega käinud ja mälestustes oli see linnake palju trööstitum. Tegelikult on Kunda hoolimata oma paljudest tossavatest korstendest ja tehasehoonetest omamoodi kaunis. Loodus, mis ümbritseb, on imeilus ja täiesti tasub sealt läbi põigata. Korralike turistidena sai muidugi ka pilte klõpsitud ja kohaliku käest ka uuritud, et kuhu koertega minna. Kohalik aga osutus muidugi just värskelt Kundasse kolinuks ja ei teadnud isegi palju 😀

13007127_857988800977672_7520078725330664246_n13081863_858483610928191_1716875630_n13090449_858483544261531_1155669277_n

Ehk siis loodetud serdid jäid tulemata kuid ega alati saagi hästi minna ja no aega neid koguda on. Ja no väga hea on ka siiski ju väga hea. Kui keegi mulle ütleks, et ma olen väga hea, ega ma kurb ei oleks 😀

Järgmiste näituste ootuses